Eelmises postituses paljastasin Delfis publitseeritud valed, kusjuures probleem ei olnud sugugi vähetähtis: tegemist on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimusega, mille New York Times'is püstitasid David Stuckler ja Sanjay Basu. See teema sai kummalise järelkaja, nimelt avaldas EPL-Delfi intervjuu Stuckleriga, kusjuures kaks ajakirjaniku küsimust praktiliselt kattusid minu etteheitega.
        Niisiis, tuletame meelde probleemi. Stuckleri ja Basu raamat ja artiklid kuuluvad uudsesse teadusvaldkonda, mille nimi on keha ökonoomika ja mis on mõeldud paiknema meditsiini, majanduse ja sotsioloogia piirimail. Autorite põhitees on väga lihtne ja see on formuleeritud juba nii intervjuu kui ka artikli ja raamatu pealkirjas: kasinus tapab. Sealjuures rõhutavad autorid eraldi, et see, mis tapab, k.a see, mis viib enesetappudeni, ei ole majanduslik surutis, vaid nimelt eelarvekärped.
        Tõsiasi, et majanduslikud raskused, ennekõike töötus, kuuluvad enesetappude kasvu soodustavate faktorite hulka, on üldteada, kuid Stuckler ja Basu väidavad midagi muud. Tapab mitte majandussurutis ja isegi mitte langus, vaid nimelt kasinus: 'Recessions can hurt, but austerity kills'. Peab ütlema, et see uudne ja ambitsioonikas tees mitte üksnes ei leia tõestust, vaid puudub isegi katse seda teha. See jääb puhtalt deklaratiivsele tasandile.
        Kuidas sellist asja saaks tõestada? Mina ei ole sotsioloog, ent kui minu ette pandaks selline ülesanne, siis võtaksin välja kõikide kriisis olevate ühiskondade andmestiku (WHO koduleheküljel on see olemas) ning jaotaksin need kahte gruppi: esimesed, kus kriisiga on püütud võidelda kokkuhoiu abil, ning teised, kus on kasutusele võetud muud meetodid, need, mida soovitab näiteks Paul Krugman ja mis on ilmselt ka meeltmööda antud loosungi autorile. Hüpotees oleks aktsepteeritav, juhul kui mitte kõigis, siis valdavas osas kasinusmeetmeid rakendatud riikides oleks näha märkimisväärset enesetappude tõusu. Ning vastupidi, kui näeme, et erinevused ei ole statistiliselt relevantsed või on seaduspärasused hoopis teistsugused, siis tuleb kõlavast hüpoteesist loobuda.
        Vaatame nüüd andmeid. Seekord ei kasuta ma WHO, vaid OECD statistikat (mis omakorda kasutab Eurostati admeid; on väikesed erinevused analüüsi metoodikas, kuid põhimõtteliselt langevad OECD andmed WHO omadega kokku). Valisin selle postituse jaoks OECD andmed, kuna need on mugavamalt esitatud.
        Et mitte liiga kaugele minna, võtame üheks näiteks Eesti, kuna seda tuuakse paljudes publikatsioonides esile kasinuspoliitika musternäitena. Võrdleme seda Lõuna-Koreaga, mida võib jällegi pidada teistsuguse poliitika malliks.  Lõuna-Koreas oli riiklik sektor majanduses üsna tugevalt esindatud, ent alates 2007. aastast hakkas valitsus veel aktiivsemalt majandusse sekkuma. Riikliku sektori kulutusi ei kärbitud, veelgi enam, nad kasvasid, kusjuures kui 2007. aastal oli see kasv väga tagasihoidlik (2%), siis 2008. ja 2009. aastal oli kasv eelmise aastaga võrreldes 14%. Rahvuslik valuuta (vonn) oli juba 1997. aastal devalveeritud, nüüd aga "korrigeeriti" selle kurssi veelgi, et saada ekspordieeliseid, ning saavutati tõepoolest majanduse stabiliseerumise ja tööpuuduse vähenemise. Vaatame nüüd, kuidas kõik see mõjutab enesetappe.  Kõigepealt üldine pilt.

Pean tunnistama, et olin rabatud, kui nägin Eestit suitsiidiarvu vähenemise võimsa liidrina OECD maades, ning see tendents säilis ka järgmises aastal, kuid tõin siin ära nimelt selle graafiku, kuna 2010. aasta kohta pole millegipärast märgitud Lõuna-Korea positsiooni. Vaatame siin võrdluseks Eesti ja Lõuna-Korea dünaamikat, kasutades Eesti Statistikaameti ja OECD andmestikku:

Tegelikult piisaks juba sellest , et tunnistada Stuckleri ja Basu tees ümberlükatuks, kuna see on tegelikkusega karjuvas vastuolus.
        Mida siis need üsnagi intrigeerivad näitajad päriselt tähendavad? Kui ma oleksin samasugune , ehkki mitte vasak-, vaid parempoolne šarlatan nagu kõnealuse uurimuse autorid, võiksin väita, et kokkuhoid päästab, avaliku sektori kulutamine aga tapab.  Asi ongi selles, et nagu ma juba eelmises postituses osutasin, ei tohi siin teha ennatlikke järeldusi.
        Esiteks ei tea me, millised faktorid on veel mängus. Mehed ja naised elavad samades sotsiaalmajanduslikes tingimustes, kuid miskipärast tapavad pea kõikides riikides mehed end kordades sagedamini kui naised. Mõjutab kultuuritaust, kliima jne, vrd põhjalikku uurimust sellest, kuidas enesetappude arv aastaaegadest sõltub.
       Teiseks, ja siin räägin juba kui parempoolne poliitik, inimesel on vaba tahe, ja majanduslikud vms põhjused ei mõjuta meie otsuseid vahetult, vaid läbi üsna keeruliste kognitiivsete mehhanismide. Idee, et inimesed tapavad ennast riikliku sektori kokkuhoiu pärast, on iseenesest pehmelt öeldes väga ekstravagantne. Ma kujutan ette, et keegi võib ennast ära tappa seepärast, et tema kallim on ta hüljanud. Teatud pingutusega võin kujutada ette, et otsus võtta enda elu oli motiveeritud eksamil läbikukkumise või töökohast ilmajäämisega, samuti kaardi- või mõne muu hasartmängu tagajärjel tekkinud võla tõttu. Igasuguseid põhjuseid on ehk veelgi, kuid ma tõesti ei kujuta ette, et keegi tapab ennast ära vaid seepärast, et valitsus otsustas kulusid kärpida.
       Viimane tabel näitab enesetappude dünaamikat aastatel 1995-2009 Leedus, Eestis, EL-s keskmiselt ja Kreekas. On selgelt näha, et ka kriisi- ja kokkuhoiuajal on Kreeka enesetappude arv selgelt madalam kui EL keskmine. Lehest saime teada: "Kriisi hind: enesetappude arv on Kreekas kahekordistunud" (tekstist selgub küll, et suurenemine on 40%, aga sellised matemaatilised tehted pole meie ajakirjanduses haruldased). Tõepoolest, 2011 suurenes enesetappude määr Kreekas 40%. St kui aastal 2010 oli 100 000 elaniku kohta neli enesetappu (Euroopa üks madalamaid näitajaid), siis aastal 2011 suurenes see arv kuueni (mis on endiselt üks Euroopa madalamaid) ning statistika seisukohalt ei ole see muutus märkimisväärne.

Kuid tuleme nüüd tagasi Eesti ja Lõuna-Korea juurde. Siiamaani me lähtusime enesestmõistetavana tunduvast arusaamast, et enesetapud on halvad ja nende kasv on ühiskonnas aset leidvate negatiivsete protsesside indikaator. See tundub ju niivõrd ilmne, kuidas siis veel. Siiski ei maksa kiirustada. Kui me vaatame Korea arengut teistes sfäärides, näeme, et see oli üsna positiivne. Veelgi enam, ÜRO koostatud Inimarenguaruandest näeme, et terves reas valdkondades on Lõuna-Korea maailmas kõige kiiremini arenev ning üldine inimarenguindeks (IAI) on Lõuna-Koreal maailmas võimsalt esimene (vrd eriti Fig 2, lk 12; Tab 1.2, lk 27 ja Tab 3.1, lk 64). Teisisõnu, nendel samadel aastatel, kui IAI kasvas 30%, tõusis enesetappude arv 150% võrra.
        Niisiis oleme ringiga tagasi. Kogu pika loo moraali võtaksin kokku kahes punktis. Esiteks, ainuüksi kasinuse määr on nii primitiivne parameeter, et selle käsitlemine ei luba teha mingeid järeldusi sotsiaalpsühholoogia valdkonnas üldse ega seletada enesetapustatistikat. Teiseks, igal asjal on oma hind, ka inimarengul.

                                                                                                                           MIKS MA END ÄRA EI TAPA
                                                                                                                           Ei taha.
                                                                                                                                         Paul-Eerik Rummo

   Vanemad inimesed arvatavasti mäletavad ENSV ajakirjanduses sellist populaarset rubriiki nagu "Teised meist": otsiti üles mingi lugu, kus oli positiivselt mainitud Eestit või eestlast ning avaldati või refereeriti seda. Selle üle naerdi, kuid okupatsioonirežiimi tingimustes oli noil publikatsioonidel teatud kompensatoorne funktsioon: me ikkagi oleme olemas, meist teatakse, meid tunnustatakse. Kogu see üritus oli naiivne, teatud mõttes isegi enesepetlik, kuid siiski oli see tähtis indikaator: ühiskond vajas sõnumeid, mis tõstaksid tema enesehinnangut.
    Sedalaadi uudiseid leiame ka praegu, kuid ilmselt on elu nii palju paremaks läinud, et vähemalt osa ajakirjanikke lausa otsib üle maailma sõnumeid, mis võiksid halvustada Eesti elu, riigikorda, eriti aga poliitikat ja ühiskonda. Ent kuna Eestist endiselt maailmas eriti palju ei räägita, siis tuleb algupärast materjali kasutada nö poolfabrikaadina, et produtseerida põlastavaid tekste.
    Heaks näiteks viimasest võib pidada hiljuti Delfis ilmunud artiklit, millel autorit nagu poleks, nimetatud on vaid, et "toimetas Lauri Laugen". Artikkel on pealkirjastatud intrigeerivalt: "Teadlased New York Timesis: Eesti 1990. aastate šokiteraapia mõjus tervisele halvemini kui Valgevene poliitika", see on saanud üle 200 kommentaari, mis enamasti, nagu oodata, ei reageeri teksti sisule, vaid üksnes pealkirjale, ja need kommentaarid on ettearvatavad.
    Peab ütlema, et David Stuckleri ja Sanjay Basu New York Times'i artiklis "How austerity kills" (kuidas kasinus tapab), mida Lauri Laugen "toimetas", pole mitte midagi sellist otseselt öeldud. See on toimetaja enda lennukas mõttekäik. Eestist pole artiklis peaaegu midagi räägitud, ainsal korral on teda sulgudes loetletud. Igaks juhuks toon ära vastava passaaži:   

Nendest lõikudest piisab, et näha, et tegemist on täieliku kräpiga: järeldused ei tulene andmestikust, vaid vastupidi, andmeid on vägisi püütud suruda ideoloogilistesse skeemidesse, kusjuures andmed ise punnivad aktiivselt vastu. Toome ära vaid mõned vead.
1. Pärast taasiseseisvumist valisid Eesti, Läti ja Leedu erinevad sotsiaalmajanduslikud mudelid, kusjuures Leedu oma oli "graduaalsem" mitte üksnes Eesti, vaid ka Läti ja Poola omast.
2. Jeffrey D. Sachs konsulteeris Venemaa valitsust, kuid tal ei olnud mingit pistmist majandusreformiga Eestis (vist ka Lätis ja Leedus). Lawrence H. Summersi panus on isegi Vene reformide suhtes puhtteoreetiline ja ei mõjutanud kuidagi reforme Eestis.
3. Gorbatšovil pole mingit pistmist majandusreformidega Poolas ja Sloveenias (isegi Venemaa reformid ei arvestanud Gorbatšovi ideedega).
4. Šokiteraapia klassikaliseks näiteks loetakse nimelt Poolat (Leszek Balcerowiczi reformid).
5. Täiesti meelevaldne on samasse patta panna 1990. aastate alguse turumajandusele ülemineku strateegiad ja masuaastate kasinus- või laristamismudeli.
6. ja peamine. Enesetappude arv, mis on NYT artikli põhiline kriteerium, on Eestis väiksem kui Valgevenes ja Sloveenias (mõlemas umbes kolmandiku võrra) ja veidi väiksem kui Poolas. Nii et ei maksa siiski kiirustada Lukašenka juurde sotsiaalset varjupaika paluma.

Vrd nt enesetappude arvu Valgevenes ja Eestis 2007, kui kokkuhoiupoliitika Eestis algas (WHO andmed Valgevene kohta näitavad, et enesetappude kasv 90ndate alguses ei olnud väiksem kui Eestis, küll aga on praegu Eestis see näitaja märkimisväärselt väiksem).

            (Nii siin kui edaspidi on esitatud suitsiidide arv 100 000 elaniku kohta; WHO andmed)
  
Muidugi võiks öeldule vastu väita, et tsiteeritud lõigus ei ole jutt praegusest olukorrast, vaid 90. aastate algusest, mil Eestis tõepoolest võis täheldada olulist enesetappude kasvu (vt allpool), kuid artikli tervikfookus on suunatud nimelt viimaste aastate kokkuhoiuprogrammide pihta, ning autorite põhitees, mis peegeldub ka loo pealkirjas, on, et kokkuhoid tapab: austerity kills.
David Stuckleri ja Sanjay Basu artikkel refereerib nende hiljuti ilmunud raamatut "The Body Economic: Why Austerity Kills", kus on seda mõtet väljendatud veelgi tugevamalt: kasinus on surmavam kui masu 'Recessions can hurt, but austerity kills': masu võib haiget teha, kasinus aga tapab.
    Vaatame siis enesetapustatistika dünaamikat Eestis:

                                                (Eesti Statistikaameti andmed)  

On näha, et aastatel 1992-94 kasvas enesetappude arv märgatavalt ja ületas rohkem kui kolmandiku võrra 1989. aasta näitajat, siis aga hakkas langema ning alates 2005. aastast on see näitaja stabiilselt väiksem kui nõukogude aja lõpul. Väikest kahanemist näeme ka kasinuspoliitika läbiviimise ajal kolmel viimasel aastal.
    Mida see tähendab? Asi ongi selles, et ülaltoodud andmed ei luba teha mingeid järeldusi selle kohta, kuidas majanduspoliitika mõjutab enesetappe. Oleksin ma samasugune suller nagu NYT artikli autorid, rääkimata Delfi ajakirjanikust, võiksin ma kuulutada, et kasinus päästab. Kuid igaüks, kes on kas või natuke matemaatilise statistika alustega tuttav, teab, et korrelatsioon ei tähenda põhjus-tagajärg suhet. Eriti on seda laadi järeldused lubamatud, kui on tegemist nii keeruliste protsessidega ja nii primitiivsete vahenditega nagu opereerivad raamatu ja artikli autorid.
    Suitsidoloogia on suhteliselt noor ja kiiresti arenev teadus. Ei ole universaalset mudelit, mis selgitaks, miks inimene otsustab teha sellist dramaatilist sammu; käsitlus, mis taandab kõik kasinusele, on kas ülimalt naiivne või poliitiliselt motiveeritud.

    Enesetapulainel võivad olla täiesti erinevad põhjused: sõja kaotamine (nagu Jaapanis) või võit (nagu USAs ja NSVLs), poliitilise vabaduse kaotamine (nagu nt Tiibetis) või vastupidi, liberaalsed reformid (nt suurt enesetappude kasvu täheldati Vene Impeeriumis pärast 1860. aastate reforme), jne, kusjuures kindlasti on põhjuste hulgas ka majanduslik olukord, õigemini, selle kiire halvenemine (nagu nt Kreekas, kus majanduslangus tõi tõepoolest kaasa kiire enesetappude kasvu).
    Põhjused võivad olla kombineeritud, nagu nt 1990. aastate alguse Venemaal, kus mitmed endised nomenklatuuritegelased ennast tapsid. On täheldatud ka selliseid kaine mõistusega raskesti mõistetavaid juhuseid, kus end tapetakse lemmikbändi laialiminemise või lemmikmeeskonna kaotuse puhul. Noored tapavad end armastuse pärast, vastuseta, nagu Goethe noor Werther, või vastatud, nagu armunute topeltenesetapud Jaapanis. "Noore Wertheri" puhul on oluline ka see, et tegemist oli fiktiivse kirjandustegelasega, kelle enesetapp leidis Lääne-Euroopas märkimisväärset järeleaimamist. Muidugi on tähtis ka religioosne faktor, nt budistlikes ühiskondades on enesetapud levinumad kui kristlikes, kuid ka seda ei saa absolutiseerida, kuna Leedu on stabiilselt enesetappude osas üks liidreid. Oluline on ka vanuse faktor, kuid suitsiidide eelistatud vanused erinevad kultuuriti. Nt kui võtta kaks "enesetapulembelist" riiki nagu Jaapan ja Prantsusmaa, siis Jaapanis on see eavahemik 55-64 aastat, Prantsusmaal aga 75+. Vrd vastavaid näitajaid (esitatud on vaid meeste enesetappude statistika).

                                                                    (WHO andmed)

Ka kliima ja valgus: kasinusest hoolimata tapab end Kreekas märkimisväärselt vähem inimesi kui Gröönimaal. Kuid ka neid faktoreid ei saa üle tähtsustada: ka masu ajal tapab end Kreekas oluliselt vähem inimesi kui Prantsusmaal, mis on praegu kasinusvastase poliitika lipulaev EUs. Jne.
Siiski kehtib  üks rusikareegel peaaegu kõikide ühiskondade ja majandusolukordade kohta: mehed tapavad ennast palju sagedamini kui naised (siiski on ka siin üks tähelepanu äratav erand: Hiina).
NB! Öeldu ei tähenda, nagu oleks minu arust Eesti olukord enesetappude osas normaalne. Kaugel sellest. Eestlaste enesehävitamise tung on nii suur, et väljub sotsiaalpsühholoogiliste probleemide raamidest ja kujutab endast julgeolekuriski. Eestlasi on liiga vähe, et elusid oleks raisata.
    Valitsus ei saa tagada igaühele harmoonilist armu- ja pereelu, kuid midagi on siiski paigast ära. Kui ma loen lehest, et mitu korralikku perekonda on panga poolt tänavale tõstetud mitte seepärast, et nad rikuvad lepingus fikseeritud tingimusi ja ei maksa õigeaegselt oma hüpoteeki, vaid üksnes seetõttu, et masu pärast on nende kinnisvara väärtus langenud ja pank on ühepoolselt suurendanud nende igakuist makset, mis käis neile üle jõu, siis tekib minus küll väga tugev ebaõigluse tunne, isegi raev. Õnneks pole Eestis vist keegi sellel põhjusel endalt elu võtnud, kuid Hispaanias ja Itaalias on selliseid juhtumeid olnud. Arvan, et need on just sellised case'id, kus me ei saa lähtuda dogmaatilisest liberaalturumajanduslikust mudelist ning inimese ja panga vahel peab olema mingisugune riiklik amortisaator.

Kohtasin Tartus üht kolleegi Tallinna Ülikoolist. Ta kuulub nende hulka, keda sildistatakse punaprofessoriks, mille peale ta kipub solvuma, ehkki on tõepoolest professor ja oma vaadetelt punasem kui suurem osa sotse või keskerakondlasi. Sellegipoolest suhtun temasse sümpaatiaga ja mulle tundub, et see on vastastikune. Pärast tühja-tähja vahetamist (mida teed Tartus jne), küsis ta äkki, miks ma ei salli vasakpoolseid. Proovisin naljaks keerata: sind ju sallin. Tundus aga, et tal ei olnud naljatuju. Siis jäin mõttesse. Tegelikult ei kujunda mu suhtumist inimestesse mingil vähegi olulisel määral tema poliitilised vaated ja pean tunnistama, et minu tutvusringkonnas on vasakpoolsete vaadetega inimesi rohkem kui konservatiive. Kuid selle küsimuse juures häirisid mind kaks asjaolu. Esiteks ei saa ma hästi aru, mida tähendab eesti sõna 'sallima', ma ei oska leida täpset ekvivalenti ei vene, inglise ega saksa keeles. Tavaliselt tõlgitakse 'tolerantsus' eesti keelde sallivusena, kuid tolereerima tähendab (välja) kannatama, sallimisel on aga märksa laiem tähenduste spekter. Igal juhul kannatan ma vasakpoolseid päris hästi välja, isegi kui neid on ruumis minuga koos lausa mitu. Teine probleem on aga seotud sellega, et mina eristan inimest, tema vaateid ja tema käitumist ning püüan hinnata positiivsel-negatiivsel skaalal üksnes viimast. Vaateid analüüsin palju mitmedimensioonilisemas ruumis. Mis aga puudutab inimest, siis püüan hinnanguid üldse vältida.

Kuid siiski pani esitatud küsimus mind mõtlema, sest tõepoolest ei meeldi mulle ei Vladimir Lenin, ei Mao Zedong ega isegi mitte intellektuaalide lemmik, sadistist mõrtsukas
Che Guevara. Ometi ei meeldi mulle ülalmainitud inimesed mitte nende vaadete, vaid tegude pärast, ning need teod on nii kõnekad, et isegi kõige fotogeenilisem välimus ei suuda minu silmis asja parandada.
Räägiks nüüd lühidalt ühest üldse mitte fotogeenilisest inimesest, kes on vägagi vasakpoolne, kuid imponeerib mulle oma elustiililt ja paljude hoiakute poolest väga. Pealegi tuli mulle meelde, et mõni päev tagasi mainiti teda lühidalt ka Eesti meedias (ja seda eriti tihti ette ei tule). Jutt on Uruguay presidendist Jose Mujicast (s. 1935).
1960. a liitus ta Tupamarose linnapartisaniliikumisega, võitles, relv käes, marksistlike ideaalide eest, sai tasuks kuus kuulihaava ja veetis oma elu parimatest aastatest 14 vangis.
Vangis muutusid ta vaated märksa rahumeelsemateks, vabanedes tegi ta märkimisväärse poliitilise karjääri, oli senaator ja minister, aga aastal 2010 valiti ta Uruguay presidendiks. Kuid nooruspõlve tormilisest elust ja peadpööritavast karjäärist tähelepanuväärsem on tema elustiil presidendina.

Nimelt keeldus ta presidendipaleesse
asumisest, jäädes elama oma naise farmi (abiellus ta 70-aastaselt ning presidendiametisse valimise ajal olid nad suhteliselt noor paar), ametiautost (talle piisab tema enda autost, mis oligi tema suurim isiklik vara enne abiellumist: 1987 a. välja lastud VW põrnikas), turvateenistusest (seda pole tal samuti vaja: "Manuela suudab mind valvata küll" -- jutt käib Mujica vanast kolmejalalisest krantsist.) Oma palgast annab ta 90% heategevusele ja on kättejääva summaga ülimalt rahul: 1200 dollarit ületab isegi Uruguay keskmise. Tema farmis ei ole abitöölisi, president ja tema abikaasa teevad kõik tööd ise, nad kasvatavad lilli.

Ma ei taha öelda, et see kõik mind vaimustab, veel vähem, et nii ongi riigijuhil õige elada. Ei jaga ma ka Mujica poliitilisi vaateid ja aktsioone: tema abortide ja narkootikumide poliitika ei leia minus poolehoidu ning selliseid teemasid on veel hulganisti.  Ma ei saa aga jätta tunnustamata tema ausust ja terviklikkust: ta elab vastavalt
oma vaadetele ja tema vaated vastavad tema elule. See tekitab lugupidamist. Ehk teisiti: vastates kolleegi küsimusele: just selliseid vasakpoolseid ma sallin.
Mul on aga raske lugu pidada nendest rahva pärast muretsejatest ja vaeste üle südant valutajatest, kes hoiavad oma kahtlast raha Šveitsi pankades, sõidavad oma ametimersudega ööklubist klubisse ja lasevad oma autojuhtidel endale tüdrukuid tuua. Mulle ei meeldi sellised šampanjasotsialistid nagu Strauss-Kahn jt (Berlusconi, muide, ka ei meeldi, aga ta vähemalt ei teeskle, et muretseb kogu orgiatest vaba aja vaeste lesknaiste või Tallinna venelaste pärast). Nendest on mul raske lugu pidada. Tõepoolest raske.

Rein Raud kirjutas pika kommentaari minu eelmisele postitusele. See kommentaar kurvastas mind väga. Kõige rohkem sellepärast, et ilmselt ei suutnud ma end arusaadavaks teha. Minu eesmärk oli näidata, et sildistavate üldnimetuste taga (nagu nt 'vietnamlased', 'põgenikud' vms) on reaalsed inimesed reaalsete murede ja hirmudega ning tihtipeale väga traagilise saatusega. Tahtsin käsitleda probleemi (üksik)inimese tasandilt, vältides suuri üldistusi ja ideoloogiast motiveeritud süüdistusi. Minu jaoks on reaalne inimene alati tähtsam kui ükskõik millised ideologeemid. Seetõttu ei pakkunud ma mingit lahendust ega reeglit, lootsin, et minu sõnum on niigi selge: inimesesse tuleb suhtuda inimlikult, seda vajab mitte tema, vaid ennekõike sina ise. Põhja-Ameerika põliselanike ütluse kohaselt tuleb selleks, et mõista meest, käia tema mokassiinides. Tõingi näiteks paar sellist jalatsit, et soovijad saaksid neid omale jalga proovida.
    Jääb mulje, et Rein Rauda "üksikud faktid" eriti ei huvita, tema huviorbiidis on hoopis üldistav pilt Vietnami sõjast ja selle põhjustest. Ning veel, mis jälle mulle korda ei lähe, on läbi kogu kirjutise kumav süüdlastele osutav sõrm.
    Kõiges selles pole minu jaoks midagi uut, mõistan hästi vastava diskursuse loogikat, kuid pean tunnistama, et selle sõnum jääb mulle segaseks. Nt ma tõesti ei saa aru, kuidas "prantslaste koloniaalne ülbus ja ameeriklaste rassism" peaksid meid takistama Vietnami Sotsialistlikust Vabariigist põgenikele kaasa tundmast.
    Raud alustab umbes nii, et pisiasjades ("üksikutes faktides") võib mul isegi õigus olla, aga on tähtsamaid asju. Mis puudutab pisiasju, siis võib-olla mul on seal mõningaid ebatäpsusi. Nt on nii 1968. aasta 1. veebruari kui ka 1972. aasta 8. juuni sündmuste kohta palju vasturääkivaid versioone ning ma ei teinud nende kohta iseseisvat uurimust, vaid kasutasin sekundaarseid allikaid, mis teadustöös oleks lubamatu, kuid blogis aktsepteeritav. Kui keegi osutab mõnele veale, võtan parandused tänuga vastu. Kuid tahan kinnitada, et mul ei olnud vähimatki kavatsust lugejale valetada ja valeandmeid levitada.
    Kahjuks näen ma Rein Raua kommentaaris üht suurt valet. See vale seisneb aga selles, et ameeriklased sekkusid Vietnami sündmustesse rassistlikel kaalutlustel. Tsiteerin: "...siis tuli Washingtonis korraga kellelegi pähe, et hei, need vietnamlased, need on meil ju pilukad, aga prantslased näevad peaaegu et inimese moodi välja." Seda juppi lugedes poleks uskunud oma silmi, kui poleks mõni aasta tagasi sama juttu juba Reinu suust kuulnud. Arvasin, et ta teeb nalja, kuid nüüd tundub, et asi on naljast kaugel. Mul on raske endale ette kujutada, et autor ise usub sellist asja. Kaldun arvama, et teda veab siin alt kirjanikufantaasia ja suur üldistusvõime. Mina aga püüan alati ka ajaloolisi sündmusi vaadelda läbi inimliku prisma. Kui ma loen, et kellelegi Washingtonis lõi mingi asi pähe, tahaksin vähemalt suuta oma mentaalses pilgus endale seda ette kujutada, kes see olla võis ja kuidas see asi käis.
  
Nt kutsub John Kennedy riigisekretäri Dean Ruski ja ütleb: "Hei, Rusk, üks teadja mees teatas mulle, et need vietnamlased, need on meil ju pilukad." "Oh sa poiss, härra president, see on tõesti terane tähelepanek, aga mida nüüd teha?" "Kõigepealt toetame prantslasi, nad näevad ju peaaegu et inimese moodi välja, või mis? Siis panustame Diemile." "Suurepärane, aga, oi, härra president, Diem ju ka pilukas." "Seda küll, aga teiselt poolt katoliiklane ja korruptant, mulle, katoliiklasele ja liiderdajale, sugulashing."

Minu teada olid Vietnami sõja põhjused täiesti teised ning rassistlik komponent ei figureerinud siin üldse. Tegemist oli Külma sõja kuumenemisperioodiga, mil USAle ja tema liitlastele tundus, et kommunism on asunud otsustavale rünnakule ning üks riik langeb teise järel nn doominoefektiga. Kommunistide pealetung Koreas õnnestus peatada, kuid poolsaare põhjaosas kehtestati diktatuur, mis kestab siiamaani. Kuuba revolutsioon omandas järjest enam sotsialistliku revolutsiooni jooni ning Kuuba juhtkond lubas Nõukogude Liidul oma territooriumile paigutada tuumalõhkepeadega raketid. See oli taust, millel arenes konflikt Vietnamis. Enne 1961. aastat oli USA sõjaline kohalolek Vietamis pigem sümboolne. 1960. aasta valimised võitnud president Kennedy näitab end otsustusvõimelise juhina ning plaanib kommunismile vastulööki nii moraalses kui sõjalises plaanis. Berliini müüri juures kuulutab ta end berliinlaseks, Kariibi kriisi ajal näitab Hruštšovile selgelt, et seekord järeleandmisi ei tule, ning saadab olulise vägede kontingendi Vietnami. (1960. aastal oli Lõuna-Vietnamis 900 Ameerika väeteenistujat, enamasti nõunikud, 1961. aastal oli neid juba üle 3000, 1963. aastal üle 15000.) Süüdistused, nagu oleksid Ngo Dinh Diemi võimuletuleku ja valimiste ärajätmise taga ameeriklased, on täiesti alusetud. Maailmas juhtub halbu asju ka ilma Ameerika sekkumiseta. Põhja-Vietnami kommunistide valitsus ei olnud USA sepitsetud, kuid selle kuriteod ei kurvasta lääne intellektuaale. Lõuna-Vietnami korrumpeerunud riik tekitas paljudes vastikust, kuid sealt elanikud ei pagenud. Vietnami põgenikud tekkisid peale ajaloolist võitu imperialismi üle ja Vietnami Sotsialistliku vabariigi moodustamist.

Vietnami sõda oli halb sõda. Selles mõttes, et ehkki mõlemal poolel olid õilsad loosungid, olid sõja meetodid vähemalt praeguste kriteeriumide järgi vastuvõetamatud ning sellest on ka palju kirjutatud. Paraku on enamik kirjutisi ühepoolsed. Fookuses on ameeriklaste metsikused. Ehkki mul pole vähimatki soovi neid õigustada, tuleb siiski möönda, et vaid nendele kontsentreerumine loob väga ühekülgse pildi. Kõigile on teada Nõukogude ajal rohkem Son My nime all tuntud My Lai tapatalgud. Kuid palju vähemad tunnevad Dak Soni massimõrva, mis eelnes Son Myle. Või siis Hue massimõrva, kus ohvrite arv ületas mitmekordselt My Lai oma. Kaks viimast ja veel kümnetes teistes korraldatud massimõrvad olid vietkonglaste korraldatud karistusaktsioonid nendele asulatele selle eest, et nende elanikud olid lojaalsed Saigonile.
    Mõrtsukad ja muud kurjategijad on ajakirjanduse lemmikaines. Mina tahan rääkida aga nendest, kes elusid päästsid. My Lai tapatalgudes oli ka kangelane: kopterikomandör allohvitser Hugh Thompson. Kui ta oma luurekopteriga lähenes My Lai külale, oli viimane juba tules. Ent siis märkas ta, et Ameerika sõdurid tulistavad relvastamata inimesi. Ta maandus ja pöördus operatsiooni läbiviija leitnant Calley poole, nõudes toimuva kohta seletust. Pärast ägedat sõnavahetust (Calley käskis Thompsonil tegeleda oma asjadega, siin on tema operatsioon) tõusis Thompson õhku ja maandus seekord end varjavate vietnamlaste ja neid ründavate ameeriklaste vahele, eesmärgiga rünnak peatada. Enne helikopterist väljumist andis ta oma pardalaskurile Lawrence Colburnile ja meeskonnaliikmele Glenn Andreottale käsu teda katta ning juhul kui "need värdjad" avavad tule tema või vietnamlaste pihta, avada nende vastu omakorda tuli.

Thompsonil õnnestus rünnak peatada. Seejärel kutsus ta teised helikopterid endale appi, nad evakueerisid elanikud, ennekõike haavatud, ja otsisid ellujäänuid. Andreotta leidiski laipade keskele peitunud 11-aastase poisi, kelle nad samuti evakueerisid. Olles tapatalgud peatanud, informeeris Thompson juba järgmisel päeval juhtunust ülemusi ning leitnant Calley ja tema ülemus kapten Medina astusid kohtu ette. Veelgi enam, nagu hiljem selgus, oli lisaks My Laile plaanitud rida teisigi karistusoperatsioone; Thompsoni sekkumine hoidis need ära. Leitnant Calley mõisteti süüdi sõjakuritegude eest ning talle määrati algul eluaegne vangistus, mida vähendati appellatsiooni järel 20 aastale. Vangis oli ta siiski vaid lühikest aega, vangistus asendati koduarestiga ning 1974. aastal sai ta president Nixonilt piiratult armu (limited Presidential Pardon). Kuid sõjakurjategija templist see teda ei vabastanud. Glenn Andreotta, Lawrence Colburn ja Hugh Thompson said aga USA kõrgeima sõjalise autasu Sõduri medali.  Andreotta sai selle postuumselt, ta hukkus mõni nädal pärast My Lai operatsiooni. Lahingus, nagu sõdurile kohane.

Priit Hõbemägi kirjutas hea arvamusloo. Nagu oodata, sai vastu üle saja enamasti nördinud kommentaari. Mida siis autor öelda tahab? Et aitaksime illegaalseid immigrante? Vaevalt küll, ja autor ise seda ka rõhutab. Mõne kirjutise eesmärk aga ei ole pakkuda valmislahendusi, vaid näiteks panna inimesi mõtlema, kaasa tundma jne. Igal juhul mina praeguses postituses mingeid lahendusi ei paku ning ei ole ise kindel, et tean neid.
    Sissejuhatuseks aga tahaksin meelde tuletada seda, kuidas mõned tublid Soome elanikud okupatsioonivõimu alt põgenenud eestlasi võimudele välja andsid, kes omakorda andsid nad üle Nõukogude võimudele. Ent oli ka teisi, kes peitsid ja abistasid põgenikke, juhatades nad üle Rootsi piiri. Kes olid õigemad soomlased, kas võimu- ja seadusekuulekad või need teised?
    Ma ei taha siin mingit vastust pakkuda ja isegi ei rõhuta analoogiat Vietnami põgenikega Eesti metsas. Võib leida, ja nördinud lugeja juba kindlasti ka leidis kümneid põhimõttelisi erinevusi. Ent põhiline on vist siiski see, mida meelsamini ei tunnistaks: need seal Soome metsas olime "meie", aga need siin Eesti metsas hoopis "nemad". See tunne aitab väga põhjenduste ja erinevuste otsimisele kaasa.
    Olgu sellega, kuidas on, aga kui ma mõtlen sellele situatsioonile, kui inimesi otsitakse koertega, on mul kerge ette kujutada (ehkki seda pole tegelikkuses kunagi juhtunud), et niimoodi otsitakse taga mind, ent ma ei suuda mitte kuidagi ette kujutada, et mina olen see, kes jälitab koertega metsas inimesi.

See dilemma tuletab mulle meelde vaidlust nn uushumanismi üle 20. aastate nõukogude kirjanduses. Kontseptsioon tekkis poleemikas valitseva revolutsioonilise halastamatuse doktriiniga, mille põhimõtted hiljem formuleeris Gorki: "Kui vaenlane ei alistu, ta hävitatakse." Seda põhimõtet järgiti hoolikalt mittealistunud vaenlaste puhul, kuid alistunud vaenlaste korral tekkis probleem, eriti siis, kui kahtlustati, et alistumine polnud piisavalt siiras. Uus ehk dialektiline humanism lähtus sellest, et üldiselt pole "metafüüsilisi" keelde olemas, aga võimaluse korral võib teatud pehmust üles näidata. See oli kontekst, milles tekkis vaidlus kahe teeneka revolutsionääri, kuulsa kirjaniku Jevgeni Zamjatini ja kirjanduskriitiku Aleksandr Voronski vahel. Zamjatin väitis, et absoluutsed keelud on siiski olemas, näiteks ei tohi mitte iialgi maha lasta kinniseotud inimest. Selle peale esines humanist Voronski, kes muide kaitses Zamjatinit parteisiseste kriitikute eest, seisukohaga, et sellest tohiks rääkida ainult inimene, kellel on vastav kogemus (sellele võib lisada vaid, et Zamjatinil õnnestus emigreeruda ja ta suri Pariisis 1937. aastal loomulikku surma, Voronski aga arreteeriti 1935. aastal ning lasti samal 1937. aastal maha; arvatavasti polnud ta käed kinni seotud).

Ent kui meil juba on juttu vietnamlastest, tahaksin meelde tuletada Associate Pressi fotograafi Eddie Adamsi väga kuulsat fotot (1968). Siin on näha, kuidas Lõuna-Vietnami ohvitser laseb maha vangistatud vietkonglase. Foto tekitas nördimusetormi Ameerika Ühendriikides ning juubelduse Nõukogude Liidus. Siiski ei ole kontekst nii ühemõtteline, nagu pilti vaadates võiks arvata. Tegu ei ole lihtsa vietkonglase, vaid nn "Kättemaksusõdalaste" kapteniga, kelle ülesandeks oli mitte võitlus vaenlaste vägedega, vaid Vietkongi suhtes vaenuliku elanikkonnaga, ning teolt tabatud põhjavietnamlased olid sel päeval tapnud mitukümmend rahulikku elanikku. Lõuna-Vietnami kindralil Nguyen Ngoc Loanil ütlesid närvid üles ja ta laskiski jõugupealiku maha. Selle hetke fikseeris fotograaf. Nüüd aga, kui Zamjatini-Voronski dilemma on esitatud maksimaalselt teravas vormis, arvan siiski, et ka siin on Zamjatinil õigus, igatahes ei suuda ma end siin ette kujutada ei kättemaksusõdalasena ega tema hukkajana.

Kõik see oli aga vaid eellugu, õigemini vaid esimene neist. Enne kui looga pihta hakkan, tahan rääkida teise.
    Üle väga pika aja (ca 50 aastat) kohtasin oma lapsepõlvetuttavat, naabrihoovi poissi Theod (nimi muudetud). Ma poleks teda ära tundnud, aga tema minu tundis, ning pärast tere-tere, hästi-hästi vahetamist küsisin millegipärast: "Aga kuidas tegelikult läheb?" Selgus, et kiita pole. Pere lagunenud, firma pankrotis, nüüd ajab läbi juhutöödega, mille eest saab vähe raha, ja veel need neetud alimendid. Plaanib Eestist minema tõmmata, kas Soome või Iirimaale. Eesti riik ei istu talle üldse, kuid eriti kirus Euroopa Liitu ja valitsust, kes rahvalt küsimata meid sellesse mülkasse tiris. Sealt läks jutt sujuvalt multikultile, mille kohta ta ka pehmeid sõnu ei leidnud, ja sealt millegipärast hüppas jutt Vietnami põgenikele. "Trügivad siia igasugused, istugu parem kodus." "Theo," ütlesin mina, "sa oled geenius, kui sind poleks olemas, tuleks sind välja mõelda. Sa suutsid paari lausega kokku võtta suure osa internetikommentaariumist. Mõtle ise, sa tahad siit ära tõmmata, kuid suhtud halvasti neisse, kes tahavad siia tõmmata. Sa vihkad multikultit, aga ise igatsed elu võõraste seas. Sa jälestad Euroopa Liitu, kuid tänu temale saad vabalt endale tööd otsida kas Soomes või isegi Iirimaal. Ja mis puudutab seda vägisi tirimist, siis võib-olla mäletad, et oli ka vastav referendum."
    Nende minu sõnadega südamlik taaskohtumine lõppes. "Ma arvasin, et räägin inimesega, aga selgus, et poliitikuga," pobises Theo. "Head õhtut sinulegi," kostsin mina.

Põgenemine, mis kestis kakskümmend aastat

Vietnami sõda lõppes 1975. aastal USA häbiväärse kaotusega. Seda sõda ei kaotatud lahinguväljadel, vaid ameeriklaste peades ja südametes. Üheks oluliseks sõja kaotamise faktoriks sai see 1972. aastal tehtud foto.

Vaevalt leidub kogu fotograafia ajaloos kuulsamat ja mõjukamat pilti, see rabas veel tugevamini kui Eddie Adamsi foto. See valiti 1972. aasta aasta pressifotoks ning autor Nick Ut pälvis 1973
Pulitzeri auhinna. Foto mõju oli nii suur, et president Nixon püüdis leida tõendeid sellest, et tegu on kas võltsingu või lavastusega. Kümned tuhanded inimesed, kes suhtusid sõjasse soosivalt või ükskõikselt, muutusid selle radikaalseks vastaseks. Ka seda trükiti masstiraažis Nõukogude Liidus ja tõepoolest, mis võib veel selgemini näidata imperialistliku sõja koledusi: lapsed ja eriti paljas tüdruk põgenevad Ameerika sõjardite eest. Pilt muutus propagandarelvaks. Samas on see hea näide selle kohta, kuidas dokumentaalne kaader teenib suurt valet, kusjuures ilma selleta, et keegi otseselt valetaks. Igatahes polnud fotograafil Nick Util (tema õige nimi on Huỳnh Công Út) mingit valetamise kavatsust. Ta esitas terve rea sel päeval tehtud fotosid, kuid nendest valiti välja vaid see üks.
    Aga me teame ka järgmisi kaadreid. Siin on üks nendest. Nagu selgus, ei jooksnud tüdruk ja teised lapsed Ameerika sõdurite eest, vaid hoopis nende juurde abi ja kaitset paluma. Sel päeval ründas Vietkongi sõjavägi Lõuna-Vietnami režiimile lojaalset küla, kus elas üheksa-aastane
Phan Thị Kim Phúc. Elanikud peitsid end alguses pagoodi (sõja ajal kehtis enamasti kirjutamata kokkulepe, et pagoode vaenupooled ei rünnata), kuid lahingutegevus ja pommid tulid pagoodile liiga lähedale ning sinna varjunud inimesed jooksid paanikas välja. Lõuna-Vietnami vägede lendur pidas neid ekslikult vietkonglasteks ning heitis napalmipommi, mis tappis kaks inimest ja haavas mitut, kaasaarvatud Phan Thị Kim Phúci. Stseeni oli filmimas ka ITNi korrespondent Christopher Wain, kellega koos nad viisid kannatanud lapsed kohalikku haiglasse.

    Phan Thị Kim Phúci seisund oli kriitiline ja järgmisel päeval, kui Nick Ut teda vaatama tuli, öeldi, et ta ei jää elama. Siis viis ta tüdruku Saigoni Ameerika haiglasse, kus talle 14 tunni jooksul tehti 17 operatsiooni. Need päästsid tema elu ning järgmise pildi peal näeme tüdrukut koos "onu Nickiga" pärast ravikuuri.
    Kui Vietnami sõda lõppes, sai tüdrukust imperialismivastase võitluse ikoon ja teda kasutati propagandistlikel eesmärkidel. Oma kannatuste tõttu tundis ta suurt austust arstide vastu ning otsustas ka ise arstiks saada. Kuid Vietami võimud vajasid teda sümbolina, mitte isiksusena, ja tema õpingud olid väga raskendatud.
    Siiski sai ta loa õpingute jätkamiseks Kuubal, kus ta tutvus oma tulevase mehega ja nad said loa sõita mesinädalateks sotsialismi hälli Moskvasse.

Oli 1992. aasta. Kui lennuk tegi vahemaandumise Kanadas, õnnestus neil lennukist põgeneda ja küsida asüüli, mida neile ka võimaldati. Phan Thị Kim Phúc elab nüüd koos oma perekonnaga Kanadas. Ta sai uuesti kohtuda oma päästjate Chris Waini ja Nick Utiga ning 1997. aastal valiti ta ÜRO hea tahte saadikuks. Siin võib näha tema fondi kodulehekülge. Ühelt poolt on tegu õnneliku lõpuga looga, põgenemine, mis sai alguse 1972. aastal, lõppes aastal 1992.  Teiselt poolt aga vaevavad Phan Thị Kim Phúci iga päev tugevad valud ja sügelus, kuid veel tugevamad armid on tema ja kogu Vietnami rahva südametes.

Olin üsna üllatunud, kui sain teada, et Tõnis Lukase valimise puhul ERMi direktoriks on minu kord Riigikokku minna. Veel enam aga üllatas mind ühiskondlik huvi minu tagasihoidliku isiku vastu. Ehkki mul puudus soov minna Riigikokku kellegi asendajana (vrd allpool), võtsin mõtlemisaega, kuna nii mõnigi inimene, kellest lugu pean, püüdis mind aktiivselt veenda seda tegema. Samuti väljendas üks mu valijatest nördimust, et ma sinna ei lähe, nii et minu jaoks oli tegu raske, kuid siiski põhimõttelise otsusega.

    Enne kui ma avan oma argumendid, tahaksin ära õiendada paar asja. Käin linnas jala ja tihti kõnetavad mind vastutulevad inimesed. Viimasel ajal on olnud ainult üks küsimus: kas lähed? Olen vastanud: minna ei taha, aga mõtlen veel. Seepeale on reaktsioonid olnud kahesugused, esiteks: õige ka, mis sul seal friigikogus teha, teiseks: mine ikka, saad poolteiseks aastaks ennast mõnusalt sooja koha peale sisse sättida.
    Pean ütlema, et mõlemad seisukohad on mulle äärmiselt võõrastavad. Esiteks, minu jaoks on Riigikogu Eesti Vabariigi tähtsaim organ. Eesti on parlamentaarne riik ning seda teavad suurepäraselt meie vaenlased: alates interrindlaste rünnakutest Toompeal (15. mai 1990) kuni pronkssõduri kriisini on meievastane vaen fokuseeritud nimelt Riigikogule (ja mitte Stenbocki majale või Kadrioru lossile).
    Kahjuks ei saa sellest aru meie kollane meedia ja osa eksitatud kaaskodanikke. Igal juhul on Riigikokku kuulumine minu jaoks suur au ja ma ei saa aru Eesti Vabariigi kodanikest, kes halvustavad mitte üksnes üksikuid amoraalseid poliitikuid, vaid seda institutsiooni tervikuna. Eriti solvav on mulle kuulda või lugeda sellist asja Riigikogu enda liikme poolt. Kui see on friigikogu, siis ma ei saa aru, mida ta seal teeb, kas võitleb friikluse taseme tõstmise eest?

    Mis aga puudutab sooja kohta, kus saab mõnusalt ära olla, siis minu jaoks olid need kolm aastat, mis ma Riigikogus veetsin, väga rasked, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt: olin pidevas stressis. Ebakompetentsed või pahatahtlikud ajakirjanikud lõid Riigikogu tööst sellise pildi, et saadikud tulevad saali, vajutavad nuppu, isegi istungite ajal viibivad kusagil ja ei tea, mis saalis toimub (samas teavad ajakirjanikud suurepäraselt, et saalis toimuvat transleeritakse enamikusse Riigikogu ruumidesse, isegi WCsse ja nt mina eelistasin kuulata oma toas, kus sai rahulikult töötada eelnõude kallal; hääletamiseks ning küsimuste-repliikide esitamiseks tulin saali). Minu tavaline tööpäev algas kell 9 hommikul (mõnikord olid meil koosolekud ka kell 8) ja harilikult sain koju pärast keskööd, kuid nii mõnigi kord jäin kahe või kolmeni öösel. Ja ma polnud ainus selline. Peaaegu alati nägin majast väljudes, et sellel või tollel kolleegil veel toas tuli põleb.
     Emotsionaalne raskus on aga seotud sellega, et iga otsus, mida Riigikogu liige teeb, võib oluliselt mõjutada paljude inimeste elu, kusjuures see, kuidas ta täpselt mõjutab, pole tihti teada. Head kavatsused ja "südamlikud" otsused toovad sageli tulevikus palju häda ja kannatust. Igal juhul tundsin ennast pidevalt ebakompetentsena ja lappisin lünki erinevates valdkondades alates looduskaitsest ja lõpetades eriti juuraga. Mingist mõnusast äraolemisest ei saanud vähemalt minu puhul juttugi olla, sama võin öelda ka oma noorema venna kohta.
    Olid siiski kaalukad argumendid Riigikokku minna: esiteks, vastasel korral kaotab Tartu ühe saadikukoha Riigikogus, ning teiseks, nii fraktsiooni ja ringkonna kui ka IRL erakonna juhid kinnitasid korduvalt, et olen Riigikogus erakonna ja riigi jaoks vajalik.
    Põhiline põhjus, miks ma siiski Riigikokku ei lähe, on see, et tunnen, et Tartu volikogus olen ma kasulikum ja seda mitte üksnes kohalikus kontekstis. Riigikogus on koalitsioonileping sõlmitud, mina selles protsessis ei osalenud, nüüd tuleb seda täita ja ma siin olulisi probleeme ei näe. Tartus aga olen selle koalitsiooni loomise juures olnud ning tunnen, et olen siin vajalik (selline oli ka meie linnavolikogu fraktsiooni arvamus). See on peamine.
    Teine, aga samuti oluline on see, et Riigikokku oleksin ma läinud üksnes tänu sellele samale valimisseadusele, mille vastu olen korduvalt sõna võtnud. Igal juhul ei poolda ma sellist protseduuri. Minu meelest oleks õige, et kui mingi saadik ühel või teisel põhjusel lahkub parlamendist, korraldatakse tema koha peale valimised, ent seda saaks teha üksnes majoritaarse valimiskorraga.
    Kolmas põhjusterühm on seotud muude kohustustega. Nagu ma ütlesin, see ettepanek tuli ootamatult ja siis, kui mul olid juba kevadsemestri tunniplaanid paigas. Ma ei arva, et on õige võtta endale uusi kohustusi teiste varemvõetud kohustuste arvelt. Pealegi on mul kevadeks ka üsna suured loomingulised plaanid (tahan lõpetada raamatut ja kirjutada veel kaks) ning nende täideviimine oleks sattunud suure küsimärgi alla.
    Neljas põhjus on pigem kurioosne, kuid emotsionaalselt siiski mitte vähetähtis. Just mõni päev enne Lukase valimist uuele ametikohale vähendasin oma hüvitist volikogu esimehena 15%. Kui ma nüüd oleksin läinud Riigikokku poole suurema palga peale, oleksin end tundnud päris lollisti. Samuti oleks rumalasse olukorda sattunud järgmine linnavolikogu esimees: ta kas pidanuks leppima minu poolt fikseeritud hüvitisega (ilmselt mind selle eest oma südames pidevalt tänades) või siis taastama endise, mis jällegi oleks heitnud talle teatud varje. Nagu ma juba ütlesin, see põhjus ei ole otsustav, kuid siiski mitte tähtsusetu.
    Mis aga puudutab valija nördimust, et ma justkui oleksin teda petnud, siis ütleksin siiski, et Tartu linna volikogusse olen ma samuti valitud, aga mitte loositud. Ma olen tänulik kõikidele oma valijatele ning luban, et juhul kui tulevikus otsustan kandideerida kas KOVi või Riigikogu valimistel, siis kogusse valituks osutudes sinna kindlasti ka lähen. Peibutuspartlust heaks ei kiida.

Mind on süüdistatud selles, et lahmin, kisun demagoogiliselt Harta lauseid kontekstist välja jne, ei taha näha tervikut. Seepärast vaadelgem rahulikult seda tervikut. Jätan siinkohal välja preambula: selle kommenteerimine oleks liiga piinlik ja mul oleks raske vältida mõnitavaid intonatsioone.
Räägime siis vaid positiivsest programmist, mis koosneb järgnevast viiest punktist:

“*[1] avalikkusel peab olema selge ülevaade poliitiliste ühenduste rahaallikatest - nii avaliku raha kasutamisest kui nende muude tulude algupärast;
*[2] erakondade loomine, rahastamine ja töö peavad olema läbipaistvad ning erakonnad peavad esindama avalikku, mitte grupihuvi;
*[3] valimissüsteem peab selgelt kajastama valija tahet, muu hulgas peab saadikul olema pideva aruandluse kohustus oma ringkonna valijate ees;
*[4] parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde, lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse
*[5] kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument.”

• Esimesega olen põhimõtteliselt nõus, aga ei näe selles midagi revolutsioonilist. Võimalik, et mõned seadusnormid vajavad täpsustamist, aga see on ka praegu kehtivate normatiivsete aktide selge eesmärk.

• Sama kehtib ka teise punkti esimese poole kohta, kuid selle lõpp on täiesti mõttetu ja demokraatiavaimu vastane. Erakonna mõte seisnebki selles, et ta esindab kindla grupi huve. Mitmeparteiline süsteem peab tagama aga kõigi olulisemate gruppide huvide esindatuse. Partei, kes esindab “kogu rahva huve”, on iseloomulik diktaatorlikele režiimidele ning vanemad inimesed mäletavad, et just selline oli NLKP – üldrahvalik erakond. Tuletan meelde, et puhtetümoloogiliselt on “partei” tuletatud sõnast osa (pars), mitte tervik. Tervikust (totum) on moodustatud sõna totalitarism. Kas see ongi Eesti demokraatia saatuse pärast südant valutavate inimeste eesmärk? Tundes enamikku Harta autoreid, julgen väita, et ei ole. Kuid samas arvan, et see formuleering pole näpukas, vaid propagandavõte. Mis puudutab aga Eesti erakondi, siis minu meelest ei seisne nende viga grupihuvide esindamises, vaid eesmärkide amorfsuses.

• Kolmandaga olen täiesti nõus, olen ise sellest kirjutanud ja kavatsen veel kirjutada. Tundub, et minu ettepanekud on võrreldes Harta autorite plaanidega märksa radikaalsemad.

• Neljas on osaliselt segane, osaliselt vale. Mis puudutab parteiväliseid jõude, siis see formuleering tundub ähmasena ja seda taotluslikult. Vaevalt, et parteiväliste jõudude all mõeldakse tuletõrjekomandot või koeraomanike klubisid. Oletan (aga kahju, et poliitilise deklaratsiooni mõistmiseks tuleb tegeleda oletamisega), et silmas on peetud valimisliite. Selles küsimuses olen resoluutselt vastu. Valimisliit on selline moodustis, mis põhimõtteliselt ei saa kanda poliitilist vastutust. Aga seda viimast demokraatia nõuab.

Need olid siis nõudmised, mis peavad tooma Eesti rahva tänavatele. Kas tõesti ainult mulle tundub, et kõik see on kuidagi lahjavõitu?

Üks neist asjadest, mis mind Eesti avalikus elus on aastaid häirinud, on see, et suur osa probleeme ei leia õiglast ja loogilist lahendust. See puudutab nii õiguskaitseorganeid ja meediat kui ühiskonda tervikuna. Mingi terav küsimus kerkib esile (kas tänu tublidele ajakirjanikele või lihtsalt infolekkele), kuid asi sumbub, see unustatakse või tekitatakse uus skandaal, et vana ununeks. Öeldu kehtib ka nn Silvergate'i kohta. Ehkki sellest on välja kasvanud peaaegu et rahvaliikumine, jäid tähtsad küsimused siiani vastuseta.
Minu jaoks koonduvad nad nelja rühma.

1.    Kust tulid annetatud rahad. Ämma öökapi jutt ei ole mulle usutav ja ma ei tunne kedagi, kellele oleks. See, et Reformierakond tagastas väidetavalt hämara taustaga raha, tähendab, et ta tunnistas kaudselt selle kui mitte ebaseaduslikku, siis vähemalt kahtlast päritolu. Ma saan aru Reformierakonna juhtide eetilisest dilemmast: nad ei saa ühepoolselt avalikustada tegelike annetajate nimesid, kui nende konfidentsiaalsuses oli (seadusevastaselt) kokku lepitud. Kuid minu meelest peavad nad vähemalt kinnitama ühiskonnale, et tegemist ei ole ei välisriikide ega kuritegelike ühenduste rahadega. See oleks minimaalne nõue. Optimaalne aga oleks, et “ämmad” tuleks ise kappidest välja. Igal juhul tunnen ma praegu, et Reformierakond on ühiskonnale selgituse võlgu.

2.    Silver Meikar tundis ausa inimesena ilmselt süümepiinu ja teatas oma erakonna (nüüd juba endise) kahtlastest rahastamisskeemidest, milles ta ka ise osales. Seda võib vaid tervitada, kuid paraku tekitab ka Meikari tegevus küsimusi.
Esiteks, ta mäletas Kristen Michali ja Kalev Lillo nimesid, kuid ei mäletanud, kes talle veel väidetavalt andis 20 000 krooni. Mul on seda raske uskuda. Pigem paistab asi mulle nii, et tegemist on inimesega, keda Meikar millegipärast kaitseb.
Teiseks, mul on samuti raske uskuda Meikari väidet, et ta ei mäleta, kas ta “annetas” kogu raha erakonnale või kulutas osa oma pere vajadusteks. Minu meelest õõnestab see tema väidet nagu ta ei saanuks algul aru, et tegemist on ebaseadusliku tehinguga. Tundub, et vastupidi, väga hästi sai. Ja lähtus siis loogikast “varga käest varastamine ei ole vargus”. Arvan, et ka Silver Meikaril on ühiskonnale neid asju tarvis selgitada.

3.    Ma ei saa hästi aru prokuratuuri tegevusest. Nagu arvatavasti enamikul Eesti kodanikel on mul kahju, et see asi lagunes koost. Ma ei tea üksikasju, kuid näib, et siin jäi puudu ka uurijate professionaalsusest. Ent mulle tundub kahtlasena see, et prokuratuur avalikustas ülekuulamismaterjalid. Muidugi on need väga naljakad ja inimlikult saan ma prokuratuuri töötajatest aru: kui ei õnnestu luiskajaid vahele võtta, siis tekib kiusatus esitada need ämmajutud ühiskonna kohtule. Siiski olen veendunud, et poliitiline publitsistika ei kuulu prokuratuuri kompetentsi.

4.    Nördimapanevad on peaminister Ansipi ja ka teiste reformierakonna juhtide halvustavad sõnavõtud uurimisorganite suhtes. Noomida said nii prokuratuur kui Kapo. Arvan, et sellised süüdistused ministrite, eriti peaministri suust on täiesti lubamatud, kuna õõnestavad riigiorganite autoriteeti. Kusjuures on isegi raske hinnata, kelle renomee kannatas rohkem, kas juurdlusorganite või valitsuse. Kuid paraku suurimaks kaotajaks on Eesti ühiskond.

Nüüd mõningad järeldused:

I.    Erakondade rahastamine vajab korrastamist ja läbipaistvust. Selles osas olen ühel meelel Harta 12 autoritega. On täiesti selge, et hämarad rahastamisskeemid ei ole seotud vaid Reformierakonnaga. Nagu tunnistas Olari Taal, on küsitavusi ka minu erakonna minevikus. Millegipärast aga jääb pildilt täiesti välja Keskerakond, kelle rahastamise kohta küsimusi vist pole. Mõned nende “ämmadest” kannavad kuuldavasti FSB paguneid.
II.    Silver Meikar on mulle tõesti sümpaatne veel tema Riigikogus olemise ajast. Eriti puudutab see tema tegevust inimõiguste valdkonnas sellistes riikides nagu Valgevene, Hiina jt.  Mis puudutab Silvergate'i, siis ehkki tema roll on teatud mõttes ambivalentne, kaalub, vähemalt minu silmis, positiivne aspekt siiski üle. Ta on veel võrdlemisi noor mees ning loodan, et teda ootab edukas karjäär. Ja arveid oma südametunnistusega suudab ta ise klaarida.
III.    Me elame demokraatlikus ühiskonnas. Väiksed kriisid ja isegi suuremad protestid iseloomustavad just demokraatlikku ühiskonda. Autoritaarses ja totalitaarses riigis on kõik vaikne ning igaühel on õigus kiita valitsejaid juhul, kui kiidutekstid on eelnevalt kooskõlastatud vastavates ametites. Demokraatliku ühiskonna üks tähtsamaid põhimõtteid on aga võimude lahusus ning täitevvõim ei tohi sekkuda kohtuvõimu suveräänsesse sfääri.

Päev enne harta avalikustamist sain ühelt sõbralt ettepaneku sellele allkiri anda. Reeglina ma kollektiivprotestidele alla ei kirjuta, kuid teen erandeid, kui tegu on selgelt vajaliku asjaga ning nõustun täiel määral protesti sisu ja stiiliga (olen mitu korda tagasi lükanud sisult õige kirja ebaintelligentse sõnastuse pärast).
Antud juhul tutvusin põhjalikult harta tekstiga ning tundsin end mõnes mõttes kahvlisse võetuna. Ühelt poolt on autorite hulgas nii mõnedki mulle isiklikult sümpaatsed inimesed, teiselt poolt jäid selle eesmärgid mulle segaseks ja sõnastus tekitas tugevat protesti.

Vastasin järgmise kirjaga:

13.11.2012
Tere,

Kahjuks ei saa alla kirjutada. Ehkki kirjatüki ajendid võivad olla õilsad, ei saa ma nõus olla ei sisu ega eriti stiiliga. Olukorra parandamiseks pakutud meetmed on üldsõnalised ja hambutud, tugevas kontrastis agressiivse, kui mitte öelda paanilise sissejuhatusega. Mulle sümpatiseerib Silver Meikar (eriti tema võitlus demokraatia eest totalitaarsetes ja autoritaarsetes ühiskondades), kuid antud juhul tekib mul paraku tunne, et tegu on pigem tema isikliku agendaga kui ühiskonna arengu jaoks oluliste asjade väljatoomisega (ei taha öelda, et need asjad pole olulised, kuid Eesti ühiskonnas on tunduvalt pakilisemaid probleeme).

Parimat
Mihhail

Mida ma sellele praegu võin lisada? Esiteks, pöördumine ei ole tasakaalustatud: pakutud lahendused tunduvad kirjeldatud probleemidega võrreldes peaaegu et mõnitavatena. Umbes stiilis "Meie majas haarasid võimu mõrtsukad, pidevalt tapetakse inimesi. Nõuame, et põrandaid puhastataks märja lapiga ja akendel oleks tikitud kardinad." Asjasse veidi süvenedes selgub, et tapetakse tolmuga ning esteetiliselt vaenuliku keskkonnaga. Kahjuks olen veendunud, et tegemist ei ole oskamatusega. Nii mõnigi autor on propagandavaldkonnas hästi haritud ja on end selles valdkonnas ka osava praktikuna näidanud. Tegemist on massidega manipuleerijate tavalise trikiga. Algul köetakse üleskutsete ja loosungitega emotsioonid üles, siis pakutakse selle varjus oma agenda. Enamik lugejaid ja kahjuks ka ajakirjanikke reageerib alguslausetele, mitte aga tegelikule agendale, mis pole isegi eriti varjatud. Väljendatud on viit põhimõtet. Nendest neljas (psühholoogid teavad, et neljas viiendik on just see, mis kõige halvemini meelde jääb) kõlab järgmiselt: parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde, lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse.

Kas tõepoolest kogu selle ürituse eesmärk seisneb vaid selles, et ühele seltskonnale rajada teed Riigikogusse? Kas tõepoolest on Riigikogu paha vaid sellepärast, et osa neist jäi valimistel selle ukse taha?

Kahele asjaolule juhiks eraldi tähelepanu, kuna tunnen end isiklikult nendest puudutatuna.

Alarmism

Mulle käib närvidele intellektuaalne hüsteeritsemine. Ma tean, milliseid tagajärgi see tõi 19. sajandi lõpu - 20. sajandi alguse Venemaal. Kuid sellele rehale astuvad pidevalt ka lääne intellektuaalid. Alarmism oli möödunud sajandi lõpul osadele rohelistele peaaegu et programmiline seisukoht. Kui rääkida tõtt, siis see ei tekita tegutsemistungi. Seepärast tuli asju liialdada ning mõnikord koguni fakte moonutada. Tulemuseks on see, et ehkki ökoloogilised probleemid on praegu teravamad kui kolmkümmend aastat tagasi, suhtutakse nendesse palju leebemalt, kuna roheliste usaldusväärsus sai tugevalt kannatada.
Ma oleksin palju rahulikumalt suhtunud hartasse, kui Eesti ühiskonnas oleks kõik korras ning poleks pakilisi probleeme, mida on vaja lahendada. Kuid ma ei näe, kuidas sellised eskapaadid võivad asjale kasuks tulla.
Nt olen korduvalt väljendanud seisukohta, et Eesti valimissüsteem vajab muutust. Kuid sellest kirjutan eraldi hiljem, mitte antud kirjutise kontekstis.

Harta

Veel rohkem paneb mind nördima üleskutse nimi, milles seisneb selge viide Tšehhoslovakkia Harta 77-le. Seda viimast võib nimetada kommunismivastase vastupanuliikumise oluliseks verstapostiks. Kui ma omal ajal sellega tutvusin, tekkis mul kange soov sellele ka oma allkiri anda, mis aga ei osutunud võimalikuks. Hartale allakirjutanud teadsid väga hästi, millega nad riskivad. Ning tõepoolest, nii mõnigi neist vangistati, suur osa kaotasid töö, filosoof Jan Patočka aga suri pärast 11 tundi kestnud ülekuulamist. Võib kindlalt väita, et ükski Harta 77-le allakirjutanutest (aga nende hulgas olid väljapaistvad intellektuaalid nagu nt näitekirjanik Václav Havel ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat Jaroslav Seifert) ei teinud seda edevusest või soovist oma ühiskondlikku positsiooni parandada.
Kas kõik Harta 12 autorid võivad seda siiralt ka enda kohta väita? Kas neist keegi riskib millegagi?

Harta 77-l olid järglased, ennekõike teistes totalitaarsete režiimide all kannatanud riikides. Näiteks Valgevene Harta 97 (Хартыя'97). Selle initsiaatorid ja aktivistid said mitmete repressioonide osaliseks. Harta algataja Aleh Byabenin (Алег Бябенін) leiti oma maja ees ülespooduna.
Ma olen veendunud, et selles kontekstis on eestikeelsele lahjale tekstile Harta 12 nimetuse andmine moraalselt väga kahtlane samm.

Mu eelmine sissekanne resoneerub hästi luuletajast ühiskonna- ja poliitikategelase (:)kivisildniku nõudmisega lollus ühiskonnast tulise rauaga välja põletada, mis sai mitusada entusiastlikku vastust.
    Suurepärane. Mul ka lollusest juba kõrini. Mõtleme nüüd pisut, kuidas seda teostada. Ilmselt tuleks luua mingisugune riiklik amet (loomulikult oma koosseisu ja eelarvega), mis tegeleks lolluse tuvastamise ja selle tulise rauaga välja põletamisega. Elu läheb kohe sisukamaks.
    Siiski tundub mulle, et see ei lahenda kõiki meie probleeme. Labasus käib mulle ka pinda. Võiks lisaks moodustada ka ametkonna (samuti oma koosseisu ja eelarvega), mis tegeleks labasuse tuvastamisega ja selle väljasöövitamisega. Veel parem.
    Oh, aga kahe silma vahele jäi veel kurjus. Sellega tegelemine nõuaks südamlikkuse komiteed või koguni ministeeriumi, mis tuvastaks ja peksaks jämeda malakaga kogu kurjuse välja.
    Ma arvan, et point on selge. Ka kõiki teisi ühiskonna probleeme võib lahendada sarnases võtmes. Aga et maksumaksja raha mitte liigselt raisata, võiks kõik need ametid ühendada üheks superametiks, mida võiks nimetada Tarkuse, peenetundelisuse ja armastuse ministeeriumiks.
    Vaat siis alles hakkab meil peenike elu. Kuid üks asi jääb mul siiski südamele kripeldama. Ma kardan, et selle ministeeriumi töö tagajärjel ei saaks me enam lugeda härra (:)kivisildniku üllitisi. Sellest oleks mul kahju: päris pullid on teised.