MIKS MA END ÄRA EI TAPA
                                                                                                                           Ei taha.
                                                                                                                                         Paul-Eerik Rummo

   Vanemad inimesed arvatavasti mäletavad ENSV ajakirjanduses sellist populaarset rubriiki nagu "Teised meist": otsiti üles mingi lugu, kus oli positiivselt mainitud Eestit või eestlast ning avaldati või refereeriti seda. Selle üle naerdi, kuid okupatsioonirežiimi tingimustes oli noil publikatsioonidel teatud kompensatoorne funktsioon: me ikkagi oleme olemas, meist teatakse, meid tunnustatakse. Kogu see üritus oli naiivne, teatud mõttes isegi enesepetlik, kuid siiski oli see tähtis indikaator: ühiskond vajas sõnumeid, mis tõstaksid tema enesehinnangut.
    Sedalaadi uudiseid leiame ka praegu, kuid ilmselt on elu nii palju paremaks läinud, et vähemalt osa ajakirjanikke lausa otsib üle maailma sõnumeid, mis võiksid halvustada Eesti elu, riigikorda, eriti aga poliitikat ja ühiskonda. Ent kuna Eestist endiselt maailmas eriti palju ei räägita, siis tuleb algupärast materjali kasutada nö poolfabrikaadina, et produtseerida põlastavaid tekste.
    Heaks näiteks viimasest võib pidada hiljuti Delfis ilmunud artiklit, millel autorit nagu poleks, nimetatud on vaid, et "toimetas Lauri Laugen". Artikkel on pealkirjastatud intrigeerivalt: "Teadlased New York Timesis: Eesti 1990. aastate šokiteraapia mõjus tervisele halvemini kui Valgevene poliitika", see on saanud üle 200 kommentaari, mis enamasti, nagu oodata, ei reageeri teksti sisule, vaid üksnes pealkirjale, ja need kommentaarid on ettearvatavad.
    Peab ütlema, et David Stuckleri ja Sanjay Basu New York Times'i artiklis "How austerity kills" (kuidas kasinus tapab), mida Lauri Laugen "toimetas", pole mitte midagi sellist otseselt öeldud. See on toimetaja enda lennukas mõttekäik. Eestist pole artiklis peaaegu midagi räägitud, ainsal korral on teda sulgudes loetletud. Igaks juhuks toon ära vastava passaaži:   

Nendest lõikudest piisab, et näha, et tegemist on täieliku kräpiga: järeldused ei tulene andmestikust, vaid vastupidi, andmeid on vägisi püütud suruda ideoloogilistesse skeemidesse, kusjuures andmed ise punnivad aktiivselt vastu. Toome ära vaid mõned vead.
1. Pärast taasiseseisvumist valisid Eesti, Läti ja Leedu erinevad sotsiaalmajanduslikud mudelid, kusjuures Leedu oma oli "graduaalsem" mitte üksnes Eesti, vaid ka Läti ja Poola omast.
2. Jeffrey D. Sachs konsulteeris Venemaa valitsust, kuid tal ei olnud mingit pistmist majandusreformiga Eestis (vist ka Lätis ja Leedus). Lawrence H. Summersi panus on isegi Vene reformide suhtes puhtteoreetiline ja ei mõjutanud kuidagi reforme Eestis.
3. Gorbatšovil pole mingit pistmist majandusreformidega Poolas ja Sloveenias (isegi Venemaa reformid ei arvestanud Gorbatšovi ideedega).
4. Šokiteraapia klassikaliseks näiteks loetakse nimelt Poolat (Leszek Balcerowiczi reformid).
5. Täiesti meelevaldne on samasse patta panna 1990. aastate alguse turumajandusele ülemineku strateegiad ja masuaastate kasinus- või laristamismudeli.
6. ja peamine. Enesetappude arv, mis on NYT artikli põhiline kriteerium, on Eestis väiksem kui Valgevenes ja Sloveenias (mõlemas umbes kolmandiku võrra) ja veidi väiksem kui Poolas. Nii et ei maksa siiski kiirustada Lukašenka juurde sotsiaalset varjupaika paluma.

Vrd nt enesetappude arvu Valgevenes ja Eestis 2007, kui kokkuhoiupoliitika Eestis algas (WHO andmed Valgevene kohta näitavad, et enesetappude kasv 90ndate alguses ei olnud väiksem kui Eestis, küll aga on praegu Eestis see näitaja märkimisväärselt väiksem).

                    (Nii siin kui edaspidi on esitatud suitsiidide arv 100 000 elaniku kohta)
  
Muidugi võiks öeldule vastu väita, et tsiteeritud lõigus ei ole jutt praegusest olukorrast, vaid 90. aastate algusest, mil Eestis tõepoolest võis täheldada olulist enesetappude kasvu (vt allpool), kuid artikli tervikfookus on suunatud nimelt viimaste aastate kokkuhoiuprogrammide pihta, ning autorite põhitees, mis peegeldub ka loo pealkirjas, on, et kokkuhoid tapab: austerity kills.
David Stuckleri ja Sanjay Basu artikkel refereerib nende hiljuti ilmunud raamatut "The Body Economic: Why Austerity Kills", kus on seda mõtet väljendatud veelgi tugevamalt: kasinus on surmavam kui masu 'Recessions can hurt, but austerity kills': masu võib haiget teha, kasinus aga tapab.
    Vaatame siis enesetapustatistika dünaamikat Eestis:

    On näha, et aastatel 1992-94 kasvas enesetappude arv märgatavalt ja ületas rohkem kui kolmandiku võrra 1989. aasta näitajat, siis aga hakkas langema ning alates 2005. aastast on see näitaja stabiilselt väiksem kui nõukogude aja lõpul. Väikest kahanemist näeme ka kasinuspoliitika läbiviimise ajal kolmel viimasel aastal.
    Mida see tähendab? Asi ongi selles, et ülaltoodud andmed ei luba teha mingeid järeldusi selle kohta, kuidas majanduspoliitika mõjutab enesetappe. Oleksin ma samasugune suller nagu NYT artikli autorid, rääkimata Delfi ajakirjanikust, võiksin ma kuulutada, et kasinus päästab. Kuid igaüks, kes on kas või natuke matemaatilise statistika alustega tuttav, teab, et korrelatsioon ei tähenda põhjus-tagajärg suhet. Eriti on seda laadi järeldused lubamatud, kui on tegemist nii keeruliste protsessidega ja nii primitiivsete vahenditega nagu opereerivad raamatu ja artikli autorid.
    Suitsidoloogia on suhteliselt noor ja kiiresti arenev teadus. Ei ole universaalset mudelit, mis selgitaks, miks inimene otsustab teha sellist dramaatilist sammu; käsitlus, mis taandab kõik kasinusele, on kas ülimalt naiivne või poliitiliselt motiveeritud.

    Enesetapulainel võivad olla täiesti erinevad põhjused: sõja kaotamine (nagu Jaapanis) või võit (nagu USAs ja NSVLs), poliitilise vabaduse kaotamine (nagu nt Tiibetis) või vastupidi, liberaalsed reformid (nt suurt enesetappude kasvu täheldati Vene Impeeriumis pärast 1860. aastate reforme), jne, kusjuures kindlasti on põhjuste hulgas ka majanduslik olukord, õigemini, selle kiire halvenemine (nagu nt Kreekas, kus majanduslangus tõi tõepoolest kaasa kiire enesetappude kasvu).
    Põhjused võivad olla kombineeritud, nagu nt 1990. aastate alguse Venemaal, kus mitmed endised nomenklatuuritegelased ennast tapsid. On täheldatud ka selliseid kaine mõistusega raskesti mõistetavaid juhuseid, kus end tapetakse lemmikbändi laialiminemise või lemmikmeeskonna kaotuse puhul. Noored tapavad end armastuse pärast, vastuseta, nagu Goethe noor Werther, või vastatud, nagu armunute topeltenesetapud Jaapanis. "Noore Wertheri" puhul on oluline ka see, et tegemist oli fiktiivse kirjandustegelasega, kelle enesetapp leidis Lääne-Euroopas märkimisväärset järeleaimamist. Muidugi on tähtis ka religioosne faktor, nt budistlikes ühiskondades on enesetapud levinumad kui kristlikes, kuid ka seda ei saa absolutiseerida, kuna Leedu on stabiilselt enesetappude osas üks liidreid. Oluline on ka vanuse faktor, kuid suitsiidide eelistatud vanused erinevad kultuuriti. Nt kui võtta kaks "enesetapulembelist" riiki nagu Jaapan ja Prantsusmaa, siis Jaapanis on see eavahemik 55-64 aastat, Prantsusmaal aga 75+. Vrd vastavaid näitajaid (esitatud on vaid meeste enesetappude statistika).

Ka kliima ja valgus: kasinusest hoolimata tapab end Kreekas märkimisväärselt vähem inimesi kui Gröönimaal. Kuid ka neid faktoreid ei saa üle tähtsustada: ka masu ajal tapab end Kreekas oluliselt vähem inimesi kui Prantsusmaal, mis on praegu kasinusvastase poliitika lipulaev EUs. Jne.
Siiski kehtib  üks rusikareegel peaaegu kõikide ühiskondade ja majandusolukordade kohta: mehed tapavad ennast palju sagedamini kui naised (siiski on ka siin üks tähelepanu äratav erand: Hiina).
NB! Öeldu ei tähenda, nagu oleks minu arust Eesti olukord enesetappude osas normaalne. Kaugel sellest. Eestlaste enesehävitamise tung on nii suur, et väljub sotsiaalpsühholoogiliste probleemide raamidest ja kujutab endast julgeolekuriski. Eestlasi on liiga vähe, et elusid oleks raisata.
    Valitsus ei saa tagada igaühele harmoonilist armu- ja pereelu, kuid midagi on siiski paigast ära. Kui ma loen lehest, et mitu korralikku perekonda on panga poolt tänavale tõstetud mitte seepärast, et nad rikuvad lepingus fikseeritud tingimusi ja ei maksa õigeaegselt oma hüpoteeki, vaid üksnes seetõttu, et masu pärast on nende kinnisvara väärtus langenud ja pank on ühepoolselt suurendanud nende igakuist makset, mis käis neile üle jõu, siis tekib minus küll väga tugev ebaõigluse tunne, isegi raev. Õnneks pole Eestis vist keegi sellel põhjusel endalt elu võtnud, kuid Hispaanias ja Itaalias on selliseid juhtumeid olnud. Arvan, et need on just sellised case'id, kus me ei saa lähtuda dogmaatilisest liberaalturumajanduslikust mudelist ning inimese ja panga vahel peab olema mingisugune riiklik amortisaator.

Keel ja meel on üks eestlaste lemmikloitse, mille taga seisab sugugi mitte vähem armastatud müüt: see, mis on eestikeelne, on ka eestimeelne. Vahel pöördvormis: eestimeelne peab tingimata olema ka eestikeelne. Mõlemad väited on mitte üksnes ekslikud, vaid isegi ohtlikud.             Olen korduvalt väljendanud muret, et (sunduslik) eesti keele õpetamine on kasvatanud Eestile suure hulga kvalifitseeritud vaenlasi. Kui ma perestroika ajal -- naiivse lollina -- formuleerisin põhimõtte, et inimene, kes oskab minust paremini eesti keelt (pidades silmas selliseid nagu ma isegi -- migrante või nende järglasi), ei saa olla mu vaenlane, siis praegu kohtan pidevalt endast paremini eesti keelt oskavaid noori, kes on veendunud ja tulihingelised Eestimaa, Eesti riigi ja eesti rahva vaenlased. Seda fenomeni ei saa panna ei Nõukogude Liidu pärandi ega Venemaa propaganda arvele (kas või juba sellepärast, et vähemalt osa neist on Venemaa võimude ja nende propaganda suhtes umbusklikud ja kriitilised). Need vaenlased kasvatasime meie -- Eesti rahvuslased ja patrioodid.
    Siiski ei tasu olukorda üle dramatiseerida, mingis ulatuses integratsioon toimib ja oskan ise ka tuua hulganisti positiivseid näiteid.

Asi ongi minu meelest selles, et me püüame keerulisi ja tundlikke probleeme lahendada primitiivsete ja üheülbaliste meetoditega. Toetan igati eesti keele osa suurendamist vene gümnaasiumides. Kuid gümnaasiumiõpe peab olema suur väärtus, mitte lõks. Minu meelest peaksid riik ja kohalikud omavalitsused vastava soovi korral aitama kaasa vene eragümnaasiumi loomisele. Mulle ei meeldi oma nimekaimust Tallinna abilinnapea skeemitsemine, kuid iseenesest oleks venekeelne eragümnaasium Tallinnas õigustatud. Sellega seotud hirmud on ülepaisutatud. Ma usun, et valdav enamik lapsevanemaid eelistab panna oma lapsed riiklikusse haridusasutusse ning vene gümnaasiumid täidaksid üsna kitsa niši, olles omamoodi selle aurukatla ohutusventiiliks.

    See oli pikaks veninud sissejuhatus. Postitus ise on aga mitte venelastest, vaid eestlastest, õigemini eesti noortest. Viimasel ajal märkan nende hulgas kasvavat huvi ja heatahtlikkust Venemaa suhtes, mis kummalisel kombel korreleerub pahatahtliku põlgusega kapitalistliku maailma ja eriti Ameerika Ühendriikide vastu. Mul ei ole vähimatki Venemaa-armastuse vastu ning algul suhtusin sellesse isegi entusiasmiga (olles päritolult 100% juut ja poliitiliselt identifitseerides end ühemõtteliselt Eestiga, pean ma ennast kultuuriliselt venelaseks). Paraku aga selgub, et peaaegu alati peitub Venemaa-armastuse taga masendav ignorantsus vene asjades ning põhjus on halenaljakas. Möödunud sajandi 70.-80. aastate koolinoored ja tudengid oskasid vene keelt, olid kursis üleliiduliste sündmustega ning kogu see vene värk ei istunud neile üldse, samas kui Ameerikat idealiseeriti. Nüüd aga, kui inglise keel on kõigil suus ning piirid läände on lahti, ei tundu enam see lääs nii ihaldusväärsena, seevastu Venemaa kohta tekivad uued müüdid. Hiljuti rääkisin kahe noorega, kes käisid Peterburis ekskursioonil ning jagades nendega vaimustust sealse arhitektuuri ilu üle, ei saa ma sugugi jagada nende entusiasmi Vene poliitilise korra suhtes, millest nad ei saanud üldse aru juba sel lihtsal põhjusel, et vene keele oskus on neil peaaegu olematu.
    Olen sügavalt veendunud, et Eesti riik ja ühiskond ei saa endale lubada luksust olla Vene asjades ignorantne.
    Vägisi tulevad meelde 1930. aastate lääne intellektuaalid, kes käisid Nõukogude Venemaal ja kirjutasid vaimustunud reisiraamatuid. Või siis selline pilt, mida ise nägin Münchenis Marienplatzil mõni nädal enne Berliini müüri langemist (see oli üks esimesi kordi, kui mind välismaale lubati). Sain esimest korda näha neonatside meeleavaldust. Enne seda teadsin nendest vaid nõukogude allikate kaudu, mida ma loomulikult ei usaldanud, kuid midagi ikkagi külge jäi. Nimelt et neonatsid on Ameerika imperialismi käsilased, et Saksa Liitvabariik, mis kiusab taga kommuniste, soosib ja julgustab neid igati. Jne, sellist möga võis lugeda kilomeetrite kaupa. Juba paarikümne luuseri nägemine paarisaja politseiniku rõngas tekitas minus mõninga kognitiivse dissonantsi, kuid päris šokis olin nende kõnesid kuulates. Kõik oraatorid materdasid Ameerika imperialismi ning kiitsid lausa pugejalikes väljendites Nõukogude Liitu. Selgus, et Berliini kriisis oli süüdi USA, et Berliini müüri püstitamine oli ameeriklaste õhutatud, et Saksamaa jaotamine on ka loomulikult nende tegu. Ning retseptid olid väga lihtsad: Ameerika väed välja ja siis Nõukogude Liit ise demonteerib Saksasisesed piirid ja Berliini müüri. Püüdsin ühega neist vestelda. Mind huvitas, kust ta nii detailselt Venemaa asju teab, kas ta oskab vene keelt. Selgus, et ei oska, kuid  Venemaal toimuvaga on ta täpselt kursis: ta loeb Saksa lehti ja kuna seal on kõik lausvale, siis pöörab ta sealsed sõnumid ümber.

Diskussioon Pussy Riotsiga seotud skandaali ümber võtab järjest huvitavamaid pöördeid ja nii mõnigi minu blogilugejatest ja ka muidu tuttavatest on väljendanud hämmeldust selle üle, et kuidas mina, religioosne inimene, võin kaitsta ja isegi õigustada skandaalset bändi, ning lausa nõudnud seletusi, milles siis seisneb minu usk. Üldiselt eelistan ma sellistele küsimustele mitte vastata. (Kui Winston Churchillilt küsiti, kas ta usub Jumalasse, olevat ta vastanud: "Mis kontinentaalne küsimus see olgu"; minagi tunnen ennast selles asjas pigem britina.) Kuid antud juhul vastusest kõrvale hiilida ei saa. Niisiis, püüan vastata, kuid teen seda paraboolses vormis, tark saab aru, aga ülejäänute pärast ma niiväga ei muretse. Jagan vastuse kaheks osaks ning esimene on siin.

Kaks ja pool kaptenit

RMS Titanicu hukust on hiljuti möödunud sajand. Ehkki aeg-ajalt teatatakse, et Titanicu saladus on lõplikult lahendatud, vaidlevad spetsialistid tänagi mitmete -- ja sugugi mitte väheoluliste -- detailide üle. Rääkimata siis netiasjatundjatest ja vandenõuteoreetikutest. Mind huvitab praegu ennekõike aluse kapten Sir Edward John Smith. Ka tema tegevuses saatuslikul õhtul ja ööl pole täit selgust, andmed on kohati vastuolulised. Kuid fakt on see, et eirates mitmeid hoiatusi (muuseas ka RMS Carpathialt), võttis ta lubamatu riski, mille tagajärjel hukkus 1514 inimest. See, et ta oli surve all, temalt nõuti efektset sõitu ja rekordi püstitamist, ei ole piisav vabandus. Kaptenil on laeval suveräänne võim, millega kaasneb täielik vastutus. "Kapten laevas, jumal taevas," ütleb eesti meremeeste vanasõna. Inglise meremeestel on see vormel veidi tagasihoidlikum, kapten on siiski teisel kohal, kuid tema üle on vaid Jumal: "Тhе Cарtain second after God." Paslik on ära tuua ka teine inglise vanasõna: "Trust my life to God and Captain." Ainsaks pehmendavaks asjaoluks on kapten Edward Smithi otsustav käitumine hädaolukorras. Ta hukkus koos oma laevaga, mille uputasid jäämägi ning inimese edevus ja ahnus.

    RMS Carpathia kapten Sir Arthur Henry Rostron oli karm ja napisõnaline inimene. Kui Carpathia radist Harold Cottam võttis vastu Titanicu hädasignaali, magas Rostron oma kajutis. Cottam alarmeeris viivitamatult kaptenit ning viimane tegutses otsustavalt ja efektiivselt. Nagu Smithgi, suunas ta oma aluse maksimumkiirusel läbi jäise mere, kuid ta eesmärk oli sootuks teine -- inimelude päästmine. Veelgi enam, et võtta oma alusest viimast, käskis ta välja lülitada kütuse ja kõik elektriseadmed -- kogu laeva energia teenis vaid ühte eesmärki: kiirust. Ja tal õnnestuski välja pigistada 17,5 sõlme alusest, mille maksimaalkiirus oli 14 sõlme. Siis andis ta käsu valmistuda päästetute vastuvõtuks, neid ootasid tekid, kuumad joogid ja puljong. Carpathia meedikud olid samuti täisvalmiduses. Kapten Rostron tegi kõik, mis tema võimuses. Ja ta palvetas. Andes endale täiel määral aru kogu ettevõtmise ohtlikkusest, palus ta mitte oma, vaid üksnes Titanicu reisijate elu pärast. Tänu tema tegevusele sai päästetud 710 inimelu (üks neist siiski suri Carpathia pardal).  Rostroni lapselaps Rosemary Pettet ütles, et sügavalt uskliku inimesena ei armastanud ta vanaisa rääkida oma kangelaslikkusest: "See ei olnud mina, vaid Jumala käsi mind juhtimas"; ning üks teine kord: "Ma võin järeldada vaid seda, et tüüril ei olnud minu, vaid kellegi teise käsi."
    See ongi normaalse kristlase normaalne käitumine: anda endast kõik ja rohkemgi ning täiel määral loota Jumalale ja usaldada ennast Talle. "Mul pole midagi oma peale patu."

    Ah jaa, veel sellest kaptenipoolikust. Costa Concordia kapten Francesco Schettino on ilus mees, kes näeb välja oma 52 eluaastast noorem. Mõnus sell, naistemees ja seikleja. Üks tema kolleegidest väitis, et ta juhtis oma alust nagu Ferrarit. Õnnetuse üksikasju veel uuritakse ja mul ei ole mingit õigust oma süüdistustega kohtust ette rutata. Kuid üks on selge: kapten koos oma abilistega hülgas argpükslikult õnnetuse toimumise ajal laeva, ning kapten
valetas hiljem korduvalt (nt et ta ei läinud päästepaati, vaid juhuslikult kukkus sellesse, ilmselt sama juhuslikult sattus sinna ka tema abi ning kapteni isiklikud asjad, k.a mobiiltelefon). On dešifreeritud ja avalikustatud tema läbirääkimised rannavalve kapteni Gregorio De Falcoga. Viimane oli algul hämmingus, et kapten hülgas laeva, siis läks lausa marru ning käskis tal kaks korda väga energiliste väljenditega sellele naasta. Kuid Schettinol oli kiire: oli juba pime ja ta ruttas oma emme juurde.