Mart Laari otsus mitte kandideerida IRL-i esimehe kohale on nukker, kuid mitte ootamatu. Ajakirjandus on juba pikalt spekuleerinud teemal, kes võiks olla järgmine IRL-i esimees; muuhulgas on nimetatud Jaak Aaviksoo, Ene Ergma, Juhan Partsi, Ken-Marti Vaheri nimesid ning arutletud nende vooruste ja puuduste üle. Kindlasti on kõik nimetatud väga tugevad kandidaadid, kuid meie erakonnas on neid teisigi. Nimetaksin kas või Tõnis Lukast, üht Isamaaliidu ja Respublica ühinemise ideolooge ja läbiviijaid, kellel on pealegi erakonna juhtimise kogemus, aga ka Mart Nutti, Urmas Reinsalut, Marko Mihkelsoni ja veel paljusid teisi. Minu n-ö dream choice oleks Peeter Tulviste või Tunne Kelam. Teine asi muidugi, kuidas nad "pehmeks rääkida".
    Kuid veel olulisem sellest, keda valida, on minu meelest, kuidas seda teha. Halb stsenaarium oleks see, kui erakonna esimehe kandidaat pudeneks välja kas "Laari tagatoast" või "äraostmatute keldrist" nagu trumpäss varukast või kepsnukk karbist. Nii valitakse erakonna ja samal ajal ka rahva liidrit Jedinaja Rossijas. Mina eelistaksin teist teed: avalikke erakonnasiseseid valimisi Ameerika primaries stiilis, kus kandidaadid esitaksid oma visioonid ja programmi ning valimistele eelneks põhjalik diskussioon erakonnas ja ühiskonnas laiemalt. Kui mitte eeskujuna, siis paralleelina tooksin olukorra Prantsusmaa sotsialistide leeris. Pärast nende favoriidi Strauss-Kahni häbiväärset taandumist tundus nende olukord päris nutune, kuid tänu tõeliselt demokraatlikule uue liidri otsimise protsessile suutsid nad selle kahju suurel määral mitte üksnes heastada, vaid ka uuendada ja parandada kogu erakonna imagot. Kui IRL tahab olla demokraatia lipulaev Eesti ühiskonnas, siis tuleks alustada sisedemokraatiast.

Tänavamaalid on linna kaunistuseks, need on kooskõlastatud vastavate instantsidega, kunstnikud saavad nende eest tasu ning linnaelanikud vaatavad ja rõõmustavad. Vrd nt Tartu Ülikooli "marksumaja" küljel postkaardi reproduktsiooni ja Linnaraamatukogu seinakujundust:

Graffiti aga on huligaansuse liik ning paljudes riikides kriminaalselt karistatav, nii mõneski riigis on spetsiaalsed politseiüksused, kes tegelevad graffitiloojate takistamise ja püüdmisega.

Graffitikunstnik ei kooskõlasta oma tegevust kellegagi ning graffitifilosoofia on rajatud väljendusvabaduse põhimõttele, mis on demokraatliku riigikorralduse jaoks väga oluline, kuid antud juhul satub vastuollu näiteks omandiõiguse jt juriidiliste sätetega, graffitil on alati mingi mässulisuse või vähemalt allumatuse maik juures. Graffiti jaotatakse laias laastus kaheks: need, millel on esteetiline väärtus, ning need, millel see puudub.

    On selge, et arvuliselt domineerivad teised, kuid on siiski olemas tõelisi kunstnikke, kelle teostel on suur esteetiline väärtus. Vist kõige kuulsam graffitilooja on kunstnik, kes figureerib Banksy varjunime all.
    Banksyl on palju järgijaid, üks nendest tegutseb ka Tartus. Vrd Tammsaare ja Tundmatu kujutisi, mis oma kompositsioonilt ja stiililt meenutavad nt Banksy kuulsat Hitchhikerit.






(allikas: lj.rossia.org/users/r_l/3230322.html#cutid1)

Juhiks tähelepanu mitte üksnes heale tehnikale, vaid ka mõlema pildi vaimukale ideele. Siiski, kõige teravmeelsem on minu meelest järgmine miniatüür:

Tähistamaks oma blogi esimest aastapäeva, otsustasin teha väikese pausi.