Picture
Eesti SKP Krugmani joonisel
Tänu Toomas Hendrik Ilvese Twitteri-aktiivsusele on Eesti taas kord jõudnud maailma meediasse. Mu esmane reaktsioon oli tõrjuvalt skeptiline: miks peaks meie president vastama mingisugusele publitsistile? See, et antud juhul on publitsisti näol tegu Nobeli preemia laureaadi ja Ameerika liberaalide (Euroopa terminoloogias pigem sotsialistide) lemmikuga, asja eriti ei muuda. Pealegi on Krugman ise korduvalt rõhutanud, et ta eristab selgelt oma akadeemilist tegevust, mis tõi talle ka Nobeli preemia, oma publitsistikast, kus ta lihtsalt väljendab oma kodanikupositsiooni. Vägisi tuleb meelde Lennart Meri kõigile ootamatu poleemika Sergei Karaganoviga, kolmandajärgulise Vene ideoloogiga, kes tänu Eesti presidendile nautis mõnda aega staarisära.

Siiski sundis rahvusvahelise pressi reaktsioon mind oma hinnangut ümber vaatama ning nüüd olen seisukohal, et THI tegevus oli kindlasti Eesti renomeele kasulik.
Kuid kõigepealt Krugmani analüüsist. Vaadates ühtainsat parameetrit, SKP dünaamikat alates 2007. aastast, räägib ta, et hoolimata eelarvekärpepoliitikast ei saavuta praegune SKP veel kriisieelset taset. Seega pole parempoolsete kiidusõnad Eesti majanduspoliitika suhtes õigustatud.

Parempoolne majandusteadlane Dan Mitchell (Cato Instituudist), kes spetsialiseerub nimelt fiskaalpoliitikale ja jälgib juba pikemat aega heatahtliku pilguga Eesti arenguid, teeb Krugmani käsitlusse olulisi korrektiive.

Picture
Eesti SKP Mitchelli joonisel
Krugman teeb  statistikaga manipuleerija tavalise triki: esiteks valib väga lühikese perioodi, teiseks suurendab skaalat (nii manipuleeritakse börsiindeksitega: graafik näitab tohutut tõusu või langust, tegelikult on aga tegu protsendiga või isegi selle murdosaga). Nii on Krugmani skaalal alumine väärtus miskipärast 75%; kui võtta veidi pikem perspektiiv ja reaalne skaala (st nulliga algav), ei näe Eesti asjad sugugi nii nutused välja. Kuid palju olulisem on teine Krugmani trikk. Ta süüdistab Eesti majandusolukorras kokkuhoiupoliitikat, "märkamata" seda, et SKP langus hakkas 2008, kokkuhoiuplaan aga võeti vastu alles 2009, ning igaüks, kes vaatab graafikut, võib näha, et selle mõju on positiivne.

Krugmani näol (ma iseloomustan siin üksnes tema ühiskondlikku hüpostaasi, tema majandusteooriat pole ma pädev hindama), võin tõdeda, on tegu kas mitte eriti targa või mitte eriti ausa inimesega. Aga võib-olla on tegu mõlema faktori koosmõjuga.

Mis puudutab aga THId, siis esitaks küsimuse nõnda: kuidas teile meeldib president, kes väljendab oma ühiskondlikku positsiooni punkroki kontserdil, osaleb konverentsidel publiku seas, aga mitte presiidiumil istudes, ning säutsub vahetuid ja siiraid kommentaare? Ei tea, kuidas teile, aga mulle selline president meeldib.