Keel ja meel on üks eestlaste lemmikloitse, mille taga seisab sugugi mitte vähem armastatud müüt: see, mis on eestikeelne, on ka eestimeelne. Vahel pöördvormis: eestimeelne peab tingimata olema ka eestikeelne. Mõlemad väited on mitte üksnes ekslikud, vaid isegi ohtlikud. Olen korduvalt väljendanud muret, et (sunduslik) eesti keele õpetamine on kasvatanud Eestile suure hulga
kvalifitseeritud vaenlasi. Kui ma perestroika ajal -- naiivse lollina -- formuleerisin põhimõtte, et inimene, kes oskab minust paremini eesti keelt (pidades silmas selliseid nagu ma isegi -- migrante või nende järglasi), ei saa olla mu vaenlane, siis praegu kohtan pidevalt endast paremini eesti keelt oskavaid noori, kes on veendunud ja tulihingelised Eestimaa, Eesti riigi ja eesti rahva vaenlased. Seda fenomeni ei saa panna ei Nõukogude Liidu pärandi ega Venemaa propaganda arvele (kas või juba sellepärast, et vähemalt osa neist on Venemaa võimude ja nende propaganda suhtes umbusklikud ja kriitilised). Need vaenlased kasvatasime meie -- Eesti rahvuslased ja patrioodid.
Siiski ei tasu olukorda üle dramatiseerida, mingis ulatuses integratsioon toimib ja oskan ise ka tuua hulganisti positiivseid näiteid.
Asi ongi minu meelest selles, et me püüame keerulisi ja tundlikke probleeme lahendada primitiivsete ja üheülbaliste meetoditega. Toetan igati eesti keele osa suurendamist vene gümnaasiumides. Kuid gümnaasiumiõpe peab olema suur väärtus, mitte lõks. Minu meelest peaksid riik ja kohalikud omavalitsused vastava soovi korral aitama kaasa vene eragümnaasiumi loomisele. Mulle ei meeldi oma nimekaimust Tallinna abilinnapea skeemitsemine, kuid iseenesest oleks venekeelne eragümnaasium Tallinnas õigustatud. Sellega seotud hirmud on ülepaisutatud. Ma usun, et valdav enamik lapsevanemaid eelistab panna oma lapsed riiklikusse haridusasutusse ning vene gümnaasiumid täidaksid üsna kitsa niši, olles omamoodi selle aurukatla ohutusventiiliks.

NPD meeleavaldus Marienplatzil Münchenis 20 aastat hiljem (20.06.2009)
See oli pikaks veninud sissejuhatus. Postitus ise on aga mitte venelastest, vaid eestlastest, õigemini eesti noortest. Viimasel ajal märkan nende hulgas kasvavat huvi ja heatahtlikkust Venemaa suhtes, mis kummalisel kombel korreleerub pahatahtliku põlgusega kapitalistliku maailma ja eriti Ameerika Ühendriikide vastu. Mul ei ole vähimatki Venemaa-armastuse vastu ning algul suhtusin sellesse isegi entusiasmiga (olles päritolult 100% juut ja poliitiliselt identifitseerides end ühemõtteliselt Eestiga, pean ma ennast kultuuriliselt venelaseks). Paraku aga selgub, et peaaegu alati peitub Venemaa-armastuse taga masendav ignorantsus vene asjades ning põhjus on halenaljakas. Möödunud sajandi 70.-80. aastate koolinoored ja tudengid oskasid vene keelt, olid kursis üleliiduliste sündmustega ning kogu see vene värk ei istunud neile üldse, samas kui Ameerikat idealiseeriti. Nüüd aga, kui inglise keel on kõigil suus ning piirid läände on lahti, ei tundu enam see lääs nii ihaldusväärsena, seevastu Venemaa kohta tekivad uued müüdid. Hiljuti rääkisin kahe noorega, kes käisid Peterburis ekskursioonil ning jagades nendega vaimustust sealse arhitektuuri ilu üle, ei saa ma sugugi jagada nende entusiasmi Vene poliitilise korra suhtes, millest nad ei saanud üldse aru juba sel lihtsal põhjusel, et vene keele oskus on neil peaaegu olematu.
Olen sügavalt veendunud, et Eesti riik ja ühiskond ei saa endale lubada luksust olla Vene asjades ignorantne.
Vägisi tulevad meelde 1930. aastate lääne intellektuaalid, kes käisid Nõukogude Venemaal ja kirjutasid vaimustunud reisiraamatuid. Või siis selline pilt, mida ise nägin Münchenis Marienplatzil mõni nädal enne Berliini müüri langemist (see oli üks esimesi kordi, kui mind välismaale lubati). Sain esimest korda näha neonatside meeleavaldust. Enne seda teadsin nendest vaid nõukogude allikate kaudu, mida ma loomulikult ei usaldanud, kuid midagi ikkagi külge jäi. Nimelt et neonatsid on Ameerika imperialismi käsilased, et Saksa Liitvabariik, mis kiusab taga kommuniste, soosib ja julgustab neid igati. Jne, sellist möga võis lugeda kilomeetrite kaupa. Juba paarikümne luuseri nägemine paarisaja politseiniku rõngas tekitas minus mõninga kognitiivse dissonantsi, kuid päris šokis olin nende kõnesid kuulates. Kõik oraatorid materdasid Ameerika imperialismi ning kiitsid lausa pugejalikes väljendites Nõukogude Liitu. Selgus, et Berliini kriisis oli süüdi USA, et Berliini müüri püstitamine oli ameeriklaste õhutatud, et Saksamaa jaotamine on ka loomulikult nende tegu. Ning retseptid olid väga lihtsad: Ameerika väed välja ja siis Nõukogude Liit ise demonteerib Saksasisesed piirid ja Berliini müüri. Püüdsin ühega neist vestelda. Mind huvitas, kust ta nii detailselt Venemaa asju teab, kas ta oskab vene keelt. Selgus, et ei oska, kuid Venemaal toimuvaga on ta täpselt kursis: ta loeb Saksa lehti ja kuna seal on kõik lausvale, siis pöörab ta sealsed sõnumid ümber.