Olles resoluutne ACTA vastane, pean ma siiski tõdema, et see leping ja temaga kaasnevad instrumendid ja mehhanismid ei ole sündinud vaid kurjast tahtest. Maailm meie ümber muutub tormiliselt ning mitte ainult üksikud seadused, vaid kogu juriidiline raamistik ei suuda nendele muutustele järgi jõuda. Virtuaalne maailm ei ole enam vaid osa sellest, mida Karl Popperi terminoloogias nimetatakse kolmandaks maailmaks. Nt virtuaalses maailmas loodud teostel on reaalne, sh ka rahaline väärtus. Ka kuritegevus virtuaalmaailmas on reaalne, aga mitte vaid kontseptuaalne kuritegu. Osaliselt võib uut olukorda katta juba eksisteerivate regulatsioonidega, kuid neid pole selgelt piisavalt.

Ma toon neli põhilist argumenti ACTA kaitseks.
1. ACTA kaitseb tarbijat falsifitseeritud toodete eest. Kui te ostate mingisuguse kaubamärgiga toote, peate olema kindel, et teile ei müüda selle pähe mingisugust võltsingut.

2. Paljude kaupade väärtus rajaneb uuenduslikel ideedel või tehnoloogiatel. Uue ravimi väljatöötamine on väga töömahukas aastatepikkune protsess. Kui lubada piiramatult nt geneerilisi ravimeid, mis tundub ju hea ja õiglane – on nad ju palju odavamad, siis ei saaks ükski ravimifirma panustada uute ravimite väljatöötamisesse. Sama käib ka meelelahutustööstuse kohta. Keskmise Hollywoodi filmi tegemise kulu ulatub kümnetesse miljonitesse dollaritesse, ja see hind pidevalt kasvab.

Märkus. Ma ei taha siin diskuteerida teemal, kas ravimifirmade või Hollywoodi tohutud kasumid on õigustatud või mitte, lõppude lõpuks on igaühel õigus ravida ennast maarahva tarkuse järgi ning miks ka mitte ise proovida teha amatöörfilme. Ma ei tea, mida tähendab „objektiivne“ või „õiglane“ hind, ehkki olen marksistlikku poliitökonoomiat omal ajal põhjalikult tudeerinud. Minu jaoks on objektiivne ja õiglane hind see, mis on konkurentsivõimeline. Kui mingi asi on minu jaoks liiga kallis, siis keegi ei sunni mind seda ostma.

3. Olen korporatsioonide poolt nende kismas eurostruktuuridega, mis tahavad ära kaotada sigarettide kaubamärgid ja hinnavahed, et oleks lihtsalt „Suits“. Arvan, et igal tarbijal on õigus valida, millega ta täpselt kavatseb endale kopsuvähi tekitada. Seda õigust ei saa inimeselt võtta. Pealegi tundub, et see on alles algus: varsti selgub, et alkohol on mürk, suhkur, erinevad rasvad jne (ja muuseas ongi). Kuid see ei tähenda, et ei võiks vahet teha viinal, õllel ja konjakil. Ma mäletan hästi aega, kui poes järjekorra ära seisnuna küsisid: „Mulle palun üks leib, üks piim, pakk võid ja, oops, viinerid juba said otsa.“ Ei taha oma lapselastele sellist sotsialistlikku paradiisi.

4. Varastada ei ole hea. Isegi siis, kui keegi ei näe. See võib tunduda ahvatlev, kuid karistamata vargus ruineerib nii üksikisiku kui ühiskonna moraali. Piraatlus on vargus, ehkki tundub, et nagu poleks: ma ei võta ju kellegi käest ära, vaid tõmban õhust. See ei ole nii, ja ma ei hakka pikemalt seletama, miks.

Märkus. Olen varguse vastane, kuid vabavara tuline pooldaja. Mulle meeldib väga Copylefti kontseptsioon, mis kahjuks Eestis ei ole eriti juurdunud. Sellegipoolest olen nii mõnigi kord kas honoraridest loobunud või annetanud need heategevuslikele organisatsioonidele. Omaenda intellektuaalset omandit pean ma pigem kohustuseks kui kaubaks. See on ka üks põhjusi, miks eelistan jagada mõtteid oma blogis, mitte ajakirjanduse veergudel.

*             *             *
Pärast pikka apologeetilist sissejuhatust võis tekkida küsimus, miks ma siis ACTA vastane olen? Põhjuseid on jällegi neli.

1. Meetmed ei ole eesmärkidega proportsioonis. Loodavad struktuurid tungivad eraisiku ellu ja rikuvad tema privaatsust palju suuremal määral, kui kaubamärkide kaitse seda eeldaks.

2. ACTA eeldab mitte üksnes seaduslikku raamistikku, vaid loob ka uue rahvusvahelise organisatsiooni, mille eesmärgiks on ACTA rakendamine. Selle võim ja volitused ei ole veel päris selged, kuid need on hirmuäratavad.

3. Ühiskonna moraali ruineerib mitte üksnes vargus, vaid ka ülepingutatud politseimeetmed. Siin on kaks aspekti. Esiteks, ehkki ACTA otseselt ei nõua internetiteenuste osutajatelt nuhkimist, teeb ta selle palju hõlpsamaks ning ühiskondlikult aktsepteeritavaks tegevuseks. Veel olulisem on aga, et see olulisel määral inverteerib õigusmõistmise ideoloogiat. Kui tavalise varguse puhul kehtib süütuse presumptsioon ja õigusorganite õlgadele laskub süü tõestamise kohustus, siis ACTAs plaanitavad meetmed lähtuvad süü presumptsioonist. Enda süütuse tõestamise kohustus lasub kahtlusalusel ja selleks võib olla meist igaüks.

Märkus. Nagu öeldud, ma põhimõtteliselt ei tõmba internetist filme ega kasuta piraattarkvara, kuid mul võtaks palju aega ja närvikulu tõestamaks, et ma tõepoolest pole kaamel.

4. Mulle üldse ei meeldi ACTA vastuvõtmisega seotud protsessid. Need toimusid saladusloori ja valede suitsukatte all. Kui ACTA oleks hea asi, siis milleks kogu see konspiratsioon? Asjal on lisaks veel üks õpetlik aspekt: internetiaktivistid on agarad otsima igasuguseid vandenõusid. Siin on aga tõepoolest tegu rahvusvahelise, võib isegi öelda, ülemaailmse vandenõuga. Ainuüksi Hollywood on võimsam kui ükskõik missugune salaorganisatsioon.

    Vahepeal polnud üldse aega blogiga tegeleda, kuid nüüd sain vähemalt ühe tööga enam-vähem ühele poole: mustand artiklist, mille kallal olen vaheaegadega töötanud ca veerand sajandit, on ära saadetud ja toimetajate poolt heaks kiidetud. Muidugi, tuleb veel natuke kõpitseda ja lühendada, kuid suur kergendus siiski. Selle aja jooksul on aga kuhjunud üsna palju teemasid, mis vääriksid tähelepanu. Siinkohal vaid nimetan need:
    1. Lähis-Ida revolutsioonid ja Venemaa presidendivalimised
    2. Uue sõja oht Pärsia lahel
    3. Kas võõraid kirju tohib avalikustada?
ning igihaljas
    4. See nõme seltskond seal Toompeal.
Lisaks sellele on mul korduvalt palutud võtta sõna teemal "samasoolised abielud", kõrghariduse kriis ning terrorismi ja anarhismi olemus ja ajalugu. Kaks viimast teemat on väga ulatuslikud, kuid võib-olla leian ükskord aega ka nendest kirjutada. Praegu hakatuseks vaid

Nõmedast Seltskonnast

    Erinevatest populaarsuse või usaldusküsitlustest selgub peaaegu alati, et kõige usaldusväärsemad on Eestis jõustruktuurid ja kõige ebausaldusväärsemad on poliitikud, eriti aga "see nõme seltskond seal Toompeal".
    Mõistagi, poliitikuid üldiselt demokraatlikes ühiskondades ei armastata. Üldrahvalik armastus ja vaimustus on reserveeritud isevalitsejatele, eriti türannidele, vrd üldrahvalikku leina Kim Jong-ili surma puhul: koguni loodus pidi teda taga nutma. Kuid sellelgi taustal tundub Eesti pigem erandina. Eesti poliitikuid mitte niivõrd vihatakse, kuivõrd põlastatakse: "ajab südame pahaks" on üks sagedasemaid ja sugugi mitte räigemaid väljendeid, mida võib internetist lugeda.

Asja parandamiseks on kolm lemmikretsepti. Esiteks, siduda riigikogulase palk miinimumpalgaga, teiseks, vähendada riigikogulaste arvu viiekümne ühele, kolmandaks, kaotada ära valimisringkondade süsteem -- üks valimisringkond ja kõik. Nii ka eilses Delfi Rahva Hääles on järjekordselt välja pakutud saadiku palga sidumine miinimumpalgaga. Sõnavõtt leidis rohket vastukaja, kusjuures üle 90% kommentaatoritest oli sama meelt. Tüüpiline näide (valisin selle, kuna siin on sisu ja vorm harmoonilises kooskõlas):

"kummivana 02.02.2012 14:01
Riigikogu palk peaks olema sõltuv miinomupalgast.see ei tähenda orienteerumist vaesusele vaid siis oleks väikegi hivi seda tõsta.on arusaadav et meie valotsus kaitseb lääne ärimeeste ja suurkapitali huve luid siis oleks väikegi huvi rahva elu paremaks muuta"
   
    Mul õnnestus tuvastada vaid neli vastukaja, mille autorid saavad probleemist adekvaatselt aru. Asi on selles, et erinevalt keskmisest palgast, mis (tõsi küll, mitte päris adekvaatselt, kuid siiski) kajastab majanduslikku olukorda, on miinimumpalk administratiivne otsus, veelgi enam, selle otsuse teeb Riigikogu. Pole just raske ette kujutleda, kuidas "südamlikud" väljavalitud hakkavad alampalka tõstma, majandusliku olukorraga arvestamata. Praegu enamasti diskuteeritav valem on "riigikogulase palk = 5 alampalka". Tõstes N euro võrra alampalka, tõstaks riigikogulane oma palka 5N euro võrra.
    Teine kokkuhoiustsenaarium on vähendada Riigikogu poole võrra, jättes sinna 51 saadikut. Praegune süsteem on hästi kooskõlas sõjaeelse Eesti Vabariigi Riigikoguni (100 saadikut kuni Pätsi konstitutsioonilise pöördeni) ning on välja arvutatud Taagepera pakutud valemi järgi. Praegune saadikute arv tagab riigikogukomisjonide sujuva töö (tõsi küll, nii mõnigi saadik peab olema korraga kahes või isegi kolmes komisjonis, mis mõnikord kajastub negatiivselt tema töötulemustes). Riigikogu koosseisu vähendamine tähendaks kas oluliste valdkondade käsitlemise väljajätmist seadusandja väljast või siis saadikute asendamist komisjonis nende abilistega, partei funktsionääride või ametnikega, teisisõnu inimestega, kel pole rahva mandaati ja kelle üle valijal pole mingit kontrolli.
    Kolmandaks, üks valimisringkond. Kõlaks nagu hästi: valin seda, keda tahan, aga mitte seda, keda parteid mulle on ette söötnud. Asi on aga selles, et ka praeguse süsteemiga on suurlinnadel, ennekõike Tallinnal Riigikogus ebaproportsionaalselt suur esindatus väikelinnade ja maakohtade arvelt. Eksperthinnangud näitavad, et ühe ringkonna puhul oleks pealinna esindamas kuni 70 saadikut.
    Ega praegune süsteem mullegi eriti meeldi. Oleksin eelistanud majoritaarset süsteemi 101 valimisringkonnaga, et iga ringkonna inimesed teaksid, kes neid Riigikogus esindab, ning vajaduse korral oleks võimalik ka saadiku tagasikutsumine. See aga nõuaks põhiseaduse muutmist (nagu muuseas ka kõik eelmised ettepanekud).

    Kuid siiski, miks just enda valitud inimesed tunduvad kõige vastikumatena, muidusööjatena ja ebakompetentsetena? Mulle tundub, et põhjuseid on kaks. Esimene on võõrandumine oma riigist ja alateadlik soov mitte vastutada siintoimuva eest: kui mina ei saa neid valida, siis järelikult ei saa ka vastutada. Kui aga mina nad valin ja vastutada ei taha, siis järelikult peavad need valimised olema kuidagimoodi valed. Ning teiseks, reaalses valimissituatsioonis ei lähtuta tihtipeale mitte kandidaadi kompetentsusest, vaid populaarsusest mõnel teisel alal (spordis, ajakirjanduses, meelelahutuses jne). Teisisõnu, valija valib tihti oma ideaalset mina, seda, kes ta tahaks olla, kuid miskipärast ei saa. Kui aga sellised inimesed osutuvad massiliselt valituks, vaatab ühiskond parlamenti kui peeglisse (peeglike, peeglike, seina peal...), kuid see pilt, mis talle vastu vaatab, teda sugugi ei rõõmusta.